Anaplasma phagocytophilum ja Ehrlichia chaffeensis

iDevice ikoon Anaplasma phagocytophilum ja Ehrlichia chaffeensis
Anaplasma phagocytophilum (varem Ehrlichia phagocytophilum) tekitab anaplasmoosi ehk inimese granulotsütaarset anaplasmoosi (HGA, varasema nimega inimese granulotsütaarset erlihhioosi).

Ehrlichia chaffeensis tekitab erlihhioosi ehk inimese monotsütaarset erlihhioosi (HME).

Geneetilise analüüsi tulemuste alusel muudeti 2001. aastal oluliselt erlihhiate klassifikatsiooni ning sellest eraldati anaplasmade perekond. Enne seda kuulusid mõlemad liigi perekonda Ehrlichia, samuti on nende tekitatud haiguste kliiniline pilt sarnane. Seetõttu kasutatakse tänaseni mõlema haiguse puhul ka nimetust erlihhioos.

Tegemist on peamiselt zoonoosiga, mis vahel tabab ka inimest. 20. sajandi esimesel poolel tunti seda haigust peamiselt loomadel avalduva riketsioosina. Inimestel kirjeldati erlihhioosi esimest korda 1953. aastal, kuigi puugihammustuse järgset palavikku oli täheldatud ka varem.


iDevice ikoon Tekitaja

Anaplasma phagocytophilum (varem Ehrlichia phagocytophilum) on Gram-negatiivne obligatoorselt rakusisene bakter, mis paljuneb inimese neutrofiilsetes granulotsüütides.

Ehrlichia chaffeensis on Gram-negatiivne obligatoorselt rakusisene bakter, mis paljuneb inimese monotsüütides.


iDevice ikoon Patogenees

Anaplasma phagocytophilum suudab mõjutada granulotsüütides paljunedes nende geeniekspressiooni, mis muudab need rakud normaalsest pikemaealiseks. Samas häirib ta nende rakkude normaalset funktsioneerimist, sh endoteelirakkude adhesiooni, transmigratsiooni, liikuvust, degranulatsiooni, oksüdatiivset purset ja fagotsütoosi. Ta soodustab IL-8 produktsiooni, mis suurendab neutrofiilide fagotsütoosivõimet, see omakorda soodustab bakterite sisenemist neutrofiilidesse.

 

Ehrlichia chaffeensis paljuneb peamiselt inimese monotsüütides. Ta võib infitseerida ka lümfotsüüte, müelotsüüte ja neutrofiile. Kummalisel kombel suudavad need organismid toota rakus energiat sarnaselt inimese raku mitokondritele. 

  Allikas: http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Echaff.jpg?uselang=et


iDevice ikoon Kliiniline pilt

Haiguse peiteaeg on 7 - 11 (5-21) päeva.

Erlihhioos avaldub kahe vormina: inimese monotsütaarne erlihhioos (human monocytic ehrlichiosis, HME) ja granulotsütaarne erlihhioos (human granulocytic anaplasmosis, HGA), kuid nende kliiniline pilt on väga sarnane.

Tegemist on ägeda nakkushaigusega. Peamisteks sümptomiteks on palavik (85-100%), peavalu (80-94%) ja lihasvalu (47-82%). Harvem kaasneb isutus, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, nahalööve.

Kuna haigus algab üldjuhul kõrge palavikuga, siis tuleb kindlasti mõelda ka puukentsefaliidi võimalusele, eriti juhtudel, kui inimene ei ole vaktsineeritud puukentsefaliidi vastu. Harvem tuleb päevakorda puukborrelioos. Võimalik on ka segainfektsioon mitme tekitajaga.

Umbes kolmandik haigetest vajab haiglaravi. Kroonilist haigusvormi ei tunta. Ka on ebaselge, kas pärast põdemist tekib pikaajaline immuunsus või on võimalik korduvalt haigestuda.


iDevice ikoon Epidemioloogia

Haigus levib puukidega. Tekitaja looduslikuks reservuaariks on erinevad metsloomad, peamiselt pisinärilised ja kitsed. Haigust esineb ka koduloomadel - kassid, koerad, hobused. Erlihhioosi sesoonsus on puuklevi tõttu sarnane puukentsefaliidi ja Lyme'i tõve omaga.

Anaplasmat on leitud Ixodes perekonna puukides peaaegu kõikides Euroopa maades, erlihhiat seevastu on rohkem Ameerikas.

Esimesed haigusjuhud Euroopas diagnoositi 1995 Sloveenias. Enamikus Euroopa maades, sealhulgas Eestis, erlihhioosi ametlikult ei registreerita ja seega pole meil ülevaadet haiguse sagedusest.

Eestis diagnoositi esimene erlihhioosi juht 2002. aastal Tartu nakkushaiglas. Nüüdseks on Eestis diagnoositud paarkümmend haigusjuhtu.


iDevice ikoon Diagnostika

Diagnoosimisel on olulised nii perifeerse vere muutused kui ka haigusetekitaja määramine.

Vereproovis esineb leukopeenia, trombotsütopeenia ning aneemia, samuti tsütolüüs ning kreatiniini taseme tõus. Mikroskoopilisel uuringul näeb perifeerses veres leidub tüüpilisi inklusioon- ehk sulundkehakesi, mis sisaldavad baktereid ning meenutavad mooruspuu vilju ehk moorulaid (kasutatakse Romanovski-Giemsa meetodil värvimist).

Tekitajat võib kindlaks teha nukleiinhapte määramise kaudu PCR meetodil või antigeenide määramise kaudu IFA meetodil. Samuti võib vereseerumis määrata IgM ja IgG tüüpi spetsiifilised antikehi.


iDevice ikoon Ravi ja profülaktika

Ravi on antibakteriaalne, enamasti allub haigus ravile hästi. Enamasti kasutatakse doksütsükliini.

Profülaktias on oluline puugihammustustest hoidumine.