Hääliku pikkus ja välde on eesti keeles erinevad nähtused. Vältuseks nimetatakse aega, mille kestel häälikuid moodustatakse. Absoluutset hääliku kvantiteeti pole olemas. Vältus kujuneb keelesiseselt häälikute omavahelises suhtes ning on mõjutatud kõnetempost. Eesti keeles on võimalik sõnu hääldada kolme erineva pikkusega ning sõnatasandil nimetatakse neid pikkusastmeid väldeteks. Niisiis, eesti keeles on kolm väldet: I, II ja III.

Näide. nt kala (I) - kallad (II) - kallama (III); vili (I)- viilid (II) - viilima (III)

I välde esineb ainult lühikestes silpides (silbi tuumaks on üks täishäälik ja silbi lõpp puudub), sest neid häälikuid lihtsalt ei saa hääldada pikemalt. Oluliseks muutub I välde teiste väldetega võrreldes. II välde esineb ainult pikkades silpides (tuumaks on kaks täishäälikut või on silbi lõpp olemas). III välte puhul pole välde tuletatav silbi ehitusest, vaid tegemist on tugevdatud rõhuga. Enamasti saab sama koostisega silpe hääldada kas tavalise või tugeva rõhuga. Kui pikka silpi hääldada III vältes, on selle mõni häälik tugevam kui II vältes. Tõsi, silbi koostis ise ei pruugi muutuda.

Vältel on eesti keeles tähtis koht, sest välde võib eristada sõnade tähendust, nt karjus (II välde) - karjus (III välde); mina (I välde) - minna (III välde). Peale selle, et kolmas välde eristab sõnade tähendust, on sellel ka grammatilisi tähendusi eristav funktsioon (nt omastava ja osastava käände vahel). Kui on kirjutatud KALLA, siis ainult sõna kirjapildi järgi ei saagi teada, kuidas seda hääldada. Kas VALGE KALLA või KALLA PIIMA? Lugejal peaks kindlasti olema võimalik jälgida ka konteksti või vähemalt sõnaühendit (Uibu & Voltein, 2010). Kuulamisel on sõnade tähendust lihtsam tabada.

Sõna välte määramisel tuleb lähtuda teatud kindlatest põhimõtetest.

1. Sõna sisehäälikud on olulised välte määramiseks.
2. Sisehäälikud ja välde määratakse peaaegu alati pearõhulises silbis (v.a astmevaheldusliku liite või astmevaheldusliku kaasrõhulise silbiga sõnades).
3. Astmevaheldusliku tuletusliitega eesti omasõnades (-lik, -stik, -kond, -elm jt liitelised) määratakse välde sõna lõpus kaasrõhulises silbis, nt vennaskond, maastik.
4. Astmevaheldusliku kaasrõhulise silbiga võõrsõnades määratakse sisehäälikud ja välde sõna lõpus rõhulises silbis, nt delegeerima, modernism, tankist.