Sõidukijuhtide riskeeriva liikluskäitumise, nii nagu liiklusvigastuste ennetustegevuseski on oluline läheneda probleemile süsteemselt:

• määratleda probleem;
• sõnasta strateegia;
• püstitada eesmärgid;
• analüüsida teostust.

Arst William Haddonilt (1972) pärineb klassikaline õpetus liiklusvigastuse faasidest ja teguritest, s.o faasifaktori maatriks. See on dünaamiline süsteem, kus igas faasis on võimalik rakendada abinõusid, mis väldivad järgmise faasi teket või viimast faasi, s.t. vigastuse tekkel vähendavad vigastuse tõsidust ja eluohtlikkust. Haddon leidis, et neid tegureid on kolme tüüpi:

1. sõidukijuhti iseloomustavad (inimene-juht),
2. energiast ja energiakandjast sõltuvad (vektor – mootorsõiduk) ning
3. keskkonna tegurid (füüsiline ja sotsiaal-majanduslik keskkond) (vt. tabel).

Liiklusõnnetused ja sellega kaasuvad vigastused tekivad tavaliselt teatud olukorra ja tingimuste koostoimel. Tegemist võib olla ka sündmuste ahelaga. Vahel on algsündmus vigastusega lõppenud õnnetusest niivõrd kaugel, et selle peale ei osata mõeldagi.

Tabel 2. Liiklusvigastuste faasi-faktori maatriks (Haddon, 1972. Edasiarendus The National Committee for Injury Prevention and Control, 1989 järgi)