Proteiin S kirjeldati esmakordselt 1979.aastal Seattle's, mille nime järgi sai valk oma nime. Proteiin S on vitamiin K-sõltuv antikoagulant. Tema peamiseks ülesandeks on mõjutada kofaktorina aktiveeritud proteiin C (APC) toimet aktiveeritud V ja VIII hüübimisfaktoritele (FVa ja FVIIIa). Kui proteiin S on vähe, siis ei toimu FVa ja FVIIIa inaktiveerimist piisavalt määral ning on soodustatud hüübe ja seeläbi ka trombide teke (Godwin 2009)

Lisaks omab proteiin S otsest inhibeerivat toimet faktor X-le ning protrombiini aktivaator-kompleksile. Proteiin S osaleb ka apoptootiliste rakkude fagotsütoosil.

Proteiin S on üheahelaline glükoproteiin, mis esineb plasma nii vaba vormina kui ka seotud komplemendi reguleeriva proteiini siduva valguga (C4bBP). Millist rolli rolli proteiin S komplemendisüsteemis omab, pole teada.

Vaba proteiin S moodustab 30-40% kogu plasmas olevas proteiin S-st. Ainult vaba vorm on võimeline osalema kofaktorina proteiin C-proteiin S süsteemis. Kliinilises praktikas on oluline eristada vaba ja kogu proteiin S taset. Proteiin S defitsiidi erinevate vormide puhul võib olla vähenenud kogu või ainult vaba proteiin S tase.

Proteiin S defitsiit võib olla kaasasündinud või omandatud, viimane on sagedamini tingitud maksahaigustest või K vitamiini vaegusest. Proteiin S defitsiit avaldub kliiniliselt venoosse trombembooliana, seos arteriaalse tromboosiga on nõrk.

Kaasasündinud proteiin S defitsiit avaldub nii homosügootse kui ka heterosügootse geenimutatsiooni korral.

Inimese proteiin S geene on kirjeldanud kaks, mis mõlemad paiknevad lähestikku 3. kromosoomis (3p11.1-3q11.2): aktiivne geen PROS -β (PROS1) ja mitteaktiivne pseudogeen PROS-α. Viimane on tekkinud evolutsiooni käigus funktsionaalse geeni duplikatsiooni käigus ja sisaldab mitmeid kodeerimisvigu. Homoloogia PROS-β ja PROS-α vahel on 97%. Homoloogia tõttu on raskendatud 2 geeni eristamine ja lihtsate genotüpiseerimismeetodite kasutamine tavadiagnostikas.

Proteiin S defitsiidiga seonduvad geenis mitmed polümorfismid ja deletsioonid. Erinevate geenivariantide mõju proteiin S seondumisele komplemendi C4bBP valguga, aktiivsusele APC kofaktorina jt. funktsioonidele on erinev, mistõttu varieeruv tugevalt ka proteiin S defitsiidi kliiniline väljendus.

Kliinilises praktikas on otstarbekas määrata proteiin S vaba vormi tase veres. Referentspiirideks on 60-140%. Vaba proteiin S tase >140% ei oma kliinilist tähendust. Raseduse ajal proteiin S tase olulisel määral langeb, mistõttu ei saa raseduseaegse vaba proteiin S taseme järgi defitsiiti, eriti kergemaid vorme, diagnoosida. Proteiin S defitsiidi ravi on sarnane teiste antikoagulantsüsteemi häirete ravile. Peamiseks ravimiks on hepariinid: fraktsioneerimata hepariin ja madalmolekulaarsed hepariinid (fraxipariin, enoksapariin, jt). Viimased on sobilikumad raseduse ajal. Warfariin on teratogeense toime tõttu raseduse ajal vastunäidustatud.