Varase instrumentaalmuusika noodistustes ei olnud täpselt määratud instrumentide kooslus. Puhkpillimuusika teadaolevate esimeste partituuride looja itaalia helilooja Giovanni Gabrieli (1557 - 1612) määratles mitme koorusega (pillirühmaga) tuleks antud teost ette kanda. Instrumentaalne koosseis seejuures on täpsustamata. On teada, et erinevad koorused paigutati üksteisest eraldi rõhutamaks kõla ruumilisust. Vaadake videosalvestusi.

Giovanni Gabrieli „Sacrae Symphoniae canzon septimi toni a 8“ [4] on ettekandmiseks kahele koorusele.	Canzon noni toni a 12 "Sacrae Sinfonie Venedig 1597" [5] aga kolmele koorusele.

Analoogiliselt toimetatakse täna sageli ennekõike noorte orkestritele ja mittestandardsetele koosseisudele mõeldud repertuaari väljaandmisel. Partituuris erinevad hääled kannavad sel juhul pillinimetuse asemel partii numbrit. Dirigendile on antud vaid soovitus pillide kohta, millega võiks antud partii esitada.

Sellisel kujul on kirjastatud näitena ka 2007. aastal noorte laulupeol „Ilmapuu“ noorte puhkpilliorkestrite poolt ettekantud Aare Pehka seades „Lastelaulude poppurii“. Vaadake videosalvestust järgmisel veebilehel.

http://kultuur.edu.ee/~pime/ilmapuu/lastelaulud/Popurii_laste_lauludest_partituur.htm

Veebilehel digitaliseeritud mahamängitava partituuri vaatamiseks on vajalik vabavaralise programmi Scorch (http://www.sibelius.com/products/scorch/index.html) arvutisse installeerimine.

Helilooja poolt määratud koosseisudest interpretatsioonilugu jälgides pahatihti kinni ei peeta. Omaette nähtuseks on teadlik ümberorkestreerimine ehk arranžeerimine. Seadmise tulemusena võib tekkida sootuks midagi sellist, mida on raske originaaliga võrrelda. Kas ja kui palju see on samastatav autori originaaltaotlustega jääb ümberseadja südametunnistusele. Vaadake videosalvestusi.

Olgu toodud groteskne näide Hong Kongi orkestri poolt ettekantud Ludvig van Beethoveni 3. sümfoonia, alapealkirjaga „Eroika“. [6]	Võrdluseks traditsioonilise ettekandega Deutsche Kammerphilharmonie poolt Paavo Järvi juhatamisel. [7]