Rätinuku tähtsus: Lapsel on mõnus uinuda, hoides kaisus pehmet ja sooja nukku. Sellise nuku võib ise puuvillasest rätikust valmistada, kasutades vajadusel täidiseks villa. Vill kogub endasse soojust ega ole lapsele ohtlik, kui nukk katki minema juhtub. Villast täidisega nukk on raskem, kui vatiiniga täidetud, kuid vill ei ole ka tuleohtlik. Vill ja kangas on lihtsad materjalid ja lapsel ei teki kiusatust nukku lõhkuda. Kui laps on juures ja näeb, kuidas nukk sünnib või kui ta tunneb nuku valmistanud inimest, siis võib tal tekkida mänguasjaga eriline suhe. (Waldorfpedagoogika II)

Rätinukkude valmistamise ajalugu: Sarnaselt kaltsunukuga on rätinukk juba ammustest aegadest kuulunud nii linna kui talulaste mänguasjade hulka.

Teadaolevalt vanim kaltsunukk on hoiul Briti Muuseumis ning see on ühe lapse hauast leitud Vana-Rooma kaltsunukk, mida dateeritakse aastasse umbes 300 eKr. Leitud nukk on valmistatud jämedast linasest riidest ning topitud täis kaltsu ning papüüruse tükke.

Kust ja millal rätinukkude meisterdamine alguse sai, seda ei tea tänasel päeval päris täpselt enam keegi, sest rätinukkude ajaloo kohta pole Eestis tänaseni ühtegi avaldatud uurimust tehtud ning samuti ei sisalda muuseumide (Tartu Mänguasjamuuseum, Tallinna Linnamuuseum, Eesti Rahva Muuseum) hoidlad ei rätinukke, ega ka kirjalikke allikaid nuku valmistamise juhistega.

Arheoloogiliste nukuleidude ning museaalide vähesuse peamiseks põhjuseks on see, et neid lihtsaid lelusid valmistati kergesti kättesaadavatest ja hävivatest materjalidest (linased kaltsud, vill, puit, luu, põletatud savi). Teisalt on kaltsunukud sh rätinukud kergesti valmistatavad ning sama kergesti muudetad nukud, kelle tegemise juhiseid kanti pärandina põlvest- põlve.
Seega, võib rätinukuna defineerida ajas muutuva, ebapüsiva, tekstiilijääkmaterjalist käsitsi valmistatatud nuku, kes Rosentahli (2012) poolt välja toodud kaltsunukkude tüpoloogia kohaselt võiks esindada kaltsunukkude lihtsaimat alamtüüpi.

Rätinukkude meisterdamise erinevad võimalused:
Rätinukkude meisterdamiseks on mitmeid erinevaid võimalusi ning täpselt öelda, missugune nendest on kõige õigem pole võimalik.
Kui Rosental (2012) lähtus kaltsunukkude tüpologiseerimisel sellest, kuidas on valmistatud keha ning kuidas kinnituvad jäsemed, siis rätinukke võiks käesoleva töö kontekstis jaotada omakorda valmistamise tehnoloogia raskusastme alusel.

Lihtsaimateks rätinukukkudeks on

• rullnukud,
• volditud nukud
• mähitud nukud
  
• sõlmenukud.

Raskuselt järgmiseks variandiks on kangast sõlmitud nukk (nt Nukitsamehe filmist tuntud Rätipoiss juuresoleval fotol).

Tehnoloogiliselt kõige keerulisema rätinuku tüübi moodustavad rätist õmmeldud nukud (nt kihnu titt). Kihnu tite valmistamist käesoleva töö raames ei käsitleta, kuna sellealast kirjandust on ilmunud juba piisavalt (Nt 2012 ilmunud raamat: Noppeid Kihnu näputööst. Mõnõd noppõd kihnu njäputüest. Autor: Ingrid Uus).

Kasutatud allikad:

• Waldorfpedagoogika II

• Tartu Mänguasjamuuseum (Liis Reha)

• Tallinna Linnamuuseum (Maris Rosenthal)

• Rosentahl, Maris (2012) 1850.-1940. aastate kaltsunukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus. Diplomitöö. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia