Polütsüstilise munasarjade sündroomiga patsiendid on sageli vähemal või rohkemal määral ülekaalulised, kuigi sündroom võib esineda ka täiesti normaalkaalulistel patsientidel. Ülekaalu hindamiseks sobib kõige enam kehamassi indeks KMI (BMI body-mass index), normiks 19-25 kg/m2.

PCOS korral prevaleerub meestüüpi ehk tsentraalset tüüpi rasvumine, rasvkude koguneb vööpiirkonda.

Iseloomulik on vöö- ja puusaümbermõõdu suhe (waist-to-hip ratio - WHR) >0,84. Tsentraalne rasvumine korreleerub tugevasti plasma vaba testosterooni sisalduse, langenud SHBG taseme, hüperinsulineemia, häirunud glükoosi tolerantsuse ja düslipideemiaga.

Munasarjad on mõlemapoolselt normist suuremad, tihket konsistentsi.

Munasarja pind on sile, valkjas, pärlmuterja läikega, sealjuurel on hästi väljendud veresoonte joonis munasarja pinnal. Munasarja ümbritsev kapsel on paks ja kapsli all paiknevad arvukad folliikulid (>10), mis tavaliselt ei ületa suuruselt 1 cm ning mis menstruatsioonitsükli ajal püsivad muutumatutena. Ultraheli uuringul on need nähtavad “pärlikeena” ümber tavalisest tihedama ja ehhokontrastsema strooma (munasarja keskosas).

Diagnoosi kriteeriumid (Balen et al. 2003):

• 12 või enam folliklit 2-9 mm läbimõõduga
• munasarja maht >10 cm³ (pikkus x laius x kõrgus x 0,5). 

Polütsüstiliste munasarjade leid hormonaalseid rasestumisvastaseid preparaate tarvitavate naiste puhul võib olla erineda eeltoodud kriteeriumitest selle poolest, et munasarjde maht võib olla väiksem.

Puberteedi eas võivad munasarjad olla multitsüstilised- munasarja maht~10 cm³ ning folliikleid rohkelt. Multitsüstilitse munasarjade puhul ei ole hüperehhogeenset munasarja säsi osa.

Insuliini sensitiivsuse hindamiseks on kasutusel otsed ja kaudsed meetodid.

Otsesed meetodid

Insuliini sensitiivsuse kõige täpsemaks hindamiseks kasutatakse 1979 a väljatöötatud hüperinsulineemilist euglükeemilist glükoosi koormustesti (hyperinsulinemic euglycemic glucose clamp, DeFronzo et al, 1979). Test mõõdab, kui palju kulub glükoosi, et neutraliseerida insuliini toime. Test teostatakse tühja kõhuga. Alustatakse insuliini pidevat intravenoosset manustamist stabiilses annus (vastavalt keha pindalale), lisaks toimub glükoosi infusioon. Iga 5-10 min järel mõõdetakse veresuhkru tase ja vastavalt sellele reguleeritakse glükoosi infusiooni kiirust. Lisaks tuleb jälgida kaaliumi taset ning lisada kaaliumkloriidi vastavalt vajadusele, et vältida hüpokalieemia teket. Test kestab seni, kuni saavutatakse tasakaal infusiooni kiiruste vahel nii, et veresuhkur oleks normis.

Insuliini sensitiivsus arvutatakse järgneva valemi abil:

SI_clamp= M(G xΔI), kus M on glükoosi hulk, mis on vajalik stabiilse seisundi saavutamiseks, G testiaegse veresuhkru tase ja ΔI paastu insuliini ja testiaegse insuliini taseme suhe.

Test on insuliini sensitiivsuse määramiseks standardiks, kuid praktilises töös raskesti kasutatav oma töömahukuse ja invasiivsuse tõttu. On olemas testi lihtsustatud modifikatsioone, kuid ka need on tavapraktikas rakendamiseks liiga töömahukad.

Kaudsed meetodid - määravad insuliini tundlikkust surrogaatmarkerite ja nende põhjal arvutatud indeksite abil.

Võrreldes otsese meetodiga ei võimaldada kaudsed testid täpselt hinnata insuliiniresistenstust, kuna määratavad parameetrid sõltuvad mitmetest muudest teguritest (lihasmassi hulk, selektiivne insuliinitundlikkus jne).

Kõige lihtsam on määrata paastuinsuliini tase, insuliini resistentsuse korral on insuliin >20μIU/L.

Patoloogiline võib olla insuliini reaktsioon glükoosile. Normaalse reaktsiooni korral on tõuseb insuliini tase 1 tund pärast 75g glükoosi manustamist glükoosi tolerantsus testi ajal kõige kõrgemale tasemele ning 2 tunni pärast hakkab langema. Insuliini resistentsuse korral langeb insuliini tase oluliselt aeglasemalt või tõuseb veelgi. On pakutud välja, et insuliinresistensusele viitab insuliini tase >60μIU/L 2 tundi pärast 75g glükoosi.

Kasutusel on mitmed indeksid, mis põhinevad glükoosi ja insuliini tasemel, kuid mille arvutamiseks kasutatakse erinevaid tehtud ja koefitsente, et parandada indeksi vastavust tegelikule seisundile.

Tuntumaid indeksid on HOMA-IR (homeostatis model assessment) ja QUICKI (quantitative insulin sensitivity check index):

• HOMA-IR =[(paastu insuliin, μU/ml) x paastu glükoos, mmol/l]/22,5

Normi korral peaks see indeksi väärtus olema 1, insuliini resistentsuse korral suurem. Insuliini resistentsuse referentspiiriks võiks olla HOMA-IR>2,9 (Safar et al. 2011)

• QUICKI = 1/[log(paastu insuliin, μU/ml) + log (paastu glükoos, mg/dl)]

glükoos mmol/l / 0,05550= mg/dl

Põhjalikum ülevaade insuliiniresistentsuse hindamiseks: Muniyappa R, Lee S, Chen H, Quon MJ.Current approaches for assessing insulin sensitivity and resistance in vivo: advantages, limitations, and appropriate usage. Am J Physiol Endocrinol Metab. 2008;294(1):E15-26.