Kuigi võõrsõnade palataliseerimist eesti keeles iseloomustab üldiselt ebakindlus ja lähtekeele tugev mõju, esineb palatalisatsioon reegliärasemalt astmevaheldusliku silbiga võõrsõnades. Alljärgnevalt antakse ülevaade peamistest palatalisatsioonijuhtudest võõrsõnades ja -nimedes (Kraut, Liivaste, & Tarvo, 2004).

I. Võõrsõnades esineb rõhujärgne ja tüve lõpu i-st põhjustatud palatalisatsioon. See on seotud sõna esinemissagedusega.

    Näide 1. hotel´l, protes´t, paten´t, palet´t

II. Mõningates laensõnades tuleb rangelt hoiduda palataliseerimisest.

    Näide 2. kultuur, plaaž, polka, metropol, pluss

Nendes sõnades kuuleb sageli l-hääliku väärpalatalisatsiooni. Seepärast tuleks järgida põhimõtet: sõnu, mida ei palataliseerita lähtekeeles, ei palataliseerita ka eesti keeles.

III. Vene laensõnu, mis on juurdunud eesti keeles, palataliseeritakse nii nagu lähtekeeles.

    Näide 3. put´ka, ragul´ka, tros´ka, kon´ka

IV. Võõrnimedes tuleks hoiduda i ees paiknevate kaashäälikute palataliseerimisest, kui nimi ei ole eestistunud ning lähtekeeles seda nime ei palataliseerita.

    Näide 4. Pentti, Lassi, Kant, Valdis, Corelli

V. Võõrnimedes kasutatakse eestipärast peenendust siis, kui on vaja edasi anda selliseid palataliseeritud häälikuid, mis eesti keeles puuduvad.

    Näide 5. Castagno [kastàn'jo), Gdansk [gdan'sk], Sevilla [sevil'ja]

VI. Mõnedes võõrnimedes, mille lõpus on -ia, palataliseeritakse rõhujärgset konsonanti.

    Näide 6. Bosnia [bosn'ia], Valencia [valens'sia]