Keeleajalooliselt on palatalisatsioon hilistekkeline ja levikult üsna ebaühtlane nähtus (Hint, 1998). Eesti nüüdiskeele palatalisatsioonisüsteem puudutab vaid üksikuid konsonante, murdeti on erinevused mitmekesisemad. Näiteks, Hiiu ja kirderanniku murdes ei esine üldse palatalisatsiooni, lõunaeesti murretes palataliseeritakse lisaks dentaalidele (l', n', s' ja t'/d') ka kõiki teisi konsonante, välja arvatud poolvokaale j ja v.

    Näide 1. jalut' (jalutas), teg'emä (tegema), tütär', kep'p, tah't (tahtis)

Konsonandi r' palataliseerimine oli sajandeid tagasi eesti keeles levinud nähtus. Tänapäeval on r-hääliku palataliseerimine levinud vaid Saare ja Võru murdes.

    Näide 2. nar'r, vur'r, hapukur'k

Võru murdes võivad palataliseeruda konsonandid kõikides positsioonides - nii sõna alguses, keskel kui ka lõpus (Org, 2004). Samuti võib palataliseeruda häälikuühendi lõpuosa (Kraut, Liivaste, & Tarvo, 2004).

    Näide 3. karass' (kargas), läügüs' (läikis)

Põhjalikumalt on uurinud palatalisatsiooni Võru murretes Laivi Org (2005). Tema magistritöö "Võru palatalisatsiooni akustikast" elektrooniline versioon on kätte saadav aadressil http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/819/org.pdf?sequence=5. Ülevaate ühe piirkonna palatalisatsiooni nähtustest on esitatud Org artiklis "Vastseliina palatalisatsioonist" (2003), vt aadressil http://www.murre.ut.ee/LE_haalikud/palatalisatsioon.pdf