USA õhujõudude kolonel Boyd (http://en.wikipedia.org/wiki/John_Boyd_%28military_strategist%29) ütles: "mindset - skillset - toolset. In that order!" Eesti keeles - tahe, oskused ja vahendid, sellises järjekorras. Mõte siis selles, et vahenditest tähtsam on tahe ja oskused olemasolevat kõige efektiivsemalt rakendada. See on seotud ka moraalsete dilemmadega - suitsiidipommitaja on väga ohtlik, kuluefektiivne ja raskesti avastatav relv, kuid tähendab ka võimalike kõrvalseisjate hukku (või sihitakse just neid), liitlasriikidele on sellise relva kasutamine täiesti mõeldamatu.

See kolmest osast koosnev süsteem on oma olemuselt sünergiline - puudujäägid ühes nõrgestavad kogu tervikut. Kuid tuleb siiski meeles pidada, et puudujääke vahendite seas on tahte ja oskustega kergem kompenseerida, kui puuduvat tahet asendada hea varustusega.

Seetõttu ongi taliibid nii edukad, et nad suudavad endale kättesaadavaid vahendeid efektiivselt rakendada ning osavalt ära kasutada liitlasriikide nõrkusi - piiratud lahingureeglid, kõrvaliste kahjude peaaegu paaniline vältimine, iga hukkunu sõduri pärast kurvastamine jne. Neid saab võita vaid siis, kui liitlasväed ja Afganistaanis elavad rahvad seda koos tahavad, niiet taliibidel kaoks võimalus saada ühiskonnas varjupaika ja heakskiitu. Seega ei ole sõjapidamise lõplik argument enam lihtlabane tulejõu küsimus.