• Suurus 80-160 nm
• Kapsiid helikaalne
• Välisümbrisega
• Genoom (+)ssRNA

Päikesekrooni-taoline välimus tuleneb viiruse välisümbrise nuia-kujulise välimusega pinna-glükoproteiinidest S, mis on 20 nm pikad ja 5–11 nm laiad.
 

 

Spike glycoprotein - oga glükoproteiin, envelope small membrane protein - ümbrise väike membraanivalk, membrane protein - membraanivalk, hemagglutiin-esterase - hemaglutiniini esteraas, nucleoprotein - nukleoproteiin, genomic RNA - genoomne RNA.

Allikas: http://ruleof6ix.fieldofscience.com/2012/09/a-new-coronavirus-should-you-care.html

Inimese koroonaviirus on teisel kohal nohu tekitajana (esikohal on rinoviirus). Koroonaviirus-nohu korral on inkubatsiooniperiood pikem kui rinoviirusliku nohu korral (keskmiselt 3 päeva). Harva võib viirus tekitada ka pneumooniat või ägestada kroonilisi kopsuhaigusi (astmat ja bronhiiti).

SARS-koroonaviirus tekitab SARS-i (Severe Acute Respiratory Syndrome). SARS avastati esmakordselt 2002. aasta novembris Hiinas, Guangdongi provintsis. Suurem haigusepuhang oli 2002.a. lõpust kuni 2003.a. suveni. Patsientidel oli atüüpiline pneumoonia – palavik >38°C, lihasvalu, köha, valus kurk, letargia ning ka seedetrakti nähud. Ebatavaline oli selle haiguse puhul suur suremus – ligi 10% (sealhulgas ligi 50% üle 65-aastaste seas). Mitmete viroloogialaborite jõupingutuse tulemusena identifitseeriti haigusetekitaja kui SARS-koroonaviirus (SARS-CoV). Haigus põhjustas WHO andmetel üle 8000 haigusjuhu ja üle 900 surmajuhtumi kokku 37 riigis. Kuigi hiljem ei ole juhtumeid esinenud, ei pruugi see viirus olla lõplikult kadunud, vaid võib persisteerida looduslikes (loomsetes) reservuaarides. SARS’i peiteaeg on suhteliselt pikk – 2-3…10-13 päeva.

Koroonaviirused levivad piisknakkuse teel. Eelkõige haigestuvad lapsed. Kõige rohkem koroonaviirusinfektsioone esineb kevad-talvisel perioodil, mil nad moodustavad 10% - 15% ülemiste hingamisteede infektsioonidest. Antikehad esinevad kõigil täiskasvanutel, samas on reinfektsioonid tavalised.

Laboratoorseid teste rutiinselt ei kasutata. Antikehi vereseerumis määratakse epidemioloogilistel eesmärkidel.

SARS’i diagnoosimiseks töötati välja PCR test, samuti kasutati ELISA meetodit antikehade määramiseks ning viiruse kasvatamist koekultuuris.

Koroonaviirusinfektsioonid tavaliselt ei vaja ravi.

SARS’i korral kasutati peamiselt toetavat ravi (palavikuvastane, hapnik). Umbes 10-20 % patsientidest vajas kunstlikku hingamist. Katsetati ka viirusevastaseid ravimeid ja glükokortikoide. Samuti oli väljatöötamisel vaktsiin, mida praegu teadaolevalt edasi ei arendata.