Teine võimalus on jaotada konsonante moodustusviisi järgi. Kui sulg või ahtus takistavad/ katkestavad loomuliku õhuvoolu, väljub õhk hääliku moodustamiseks mõnel muul viisil. Vastavalt sellele eristatakse järgmisi konsonantide häälikuklasse (Erelt, M., Erelt, T., & Ross, 1997):

1) hõõrdehäälikud ehk frikatiivid (tekib hõõrdumiskahin) – v, s, h, f, š
2) ninahäälikud ehk nasaalid (õhk väljub ninaneelu ja -õõne kaudu) – m, n
3) sulghäälikud ehk klusiilid (õhuvool katkeb täielikult) – k, p, t
4) külghäälikud ehk lateraalid (sulu tõttu väljub õhuvool küljelt) – l
5) värihäälikud ehk tremulandid (keeletipp vibreerib) – r
6) poolvokaalid – j, (w)

Kõiki neid häälikuid iseloomustab kas helilisus või helitus. Helilised konsonandid on m, n, l, r, v. Helitud konsonandid on k, g, p, b, t, d, f, h, s, š, z, ž. Kuna eesti keeles kasutatakse nii silpide struktuuris kui ka paljudes grammatikareeglites mõisteid helitu sulghäälik (klusiil), heliline ja helitu konsonant, poolvokaal, on oluline omandada hästi nende terminite sisu.

Loe lisaks!

Hint, M. (2004). Eesti keele foneetika ja morfoloogia, lk 64-71. Tallinn: Avita.

Kraut, E. (2000). Eesti keele hääldamine. Tallinn: TEA.