Walli artiklile ei järgnenud tõsisemaid
uurimistöid kuni Benjamin
Franklin kirjeldas 1750. aastal sõbrale saadetud kirjas katse
plaani, mille kohaselt torni otsa ehitatud putkasse tuuakse 6-9 meetri
pikkuse terava otsaga varda küljest ühendustraat. Vardaga elektriliselt
ühendatud ja maast isoleeritud pingil seisev teadlane peaks proovima,
kas äikese ajal saab tema sõrmedest sädemeid. Franklin
avaldas kirjas arvamust, et katse pole ohtlik. Kartliku teadlase jaoks
lisas ta eraldi nõuande seista põrandal ja katsuda varda
külge viivat traati mitte sõrmega, vaid isoleeritud käepideme
külge kinnitatud ja teisest otsast maandatud traadiga. Nii kavatseski
akadeemik Georg
W. Richmann 6. augustil (vana kalendri järgi 26. juulil) 1753.
aastal Peterburis, küll mitte tornis, vaid enda koduses laboratooriumis.
Katse lõppes Richmanni hukkumisega. Enne seda oli Franklini poolt
soovitatud katse esimesena õnnelikult korda läinud 10. mail
1752. a. prantsuse teadlasel T.F. Dalibart'il ja sama aasta juunis ka Franklinil
endal. Benjamin Franklin (1706-1790) on tuntud ka kui üks Ameerika
Ühendriikide iseseisvumise juhtidest ja tema pilt ehib sajadollarilist
rahatähte. Balti-saksa päritolu Georg Wilhelm Richmann (1711-1753)
on sündinud Pärnus, veetnud poisipõlve Tartus ja õppinud
hiljem Tallinna gümnaasiumis, Saksa ülikoolides ja Peterburi
Akadeemias.
Juba atmosfäärielektri teaduse sünniaastal 1752 pani Prantsuse botaanikaprofessor Louis-Guillaume Le Monnier püsti kümnemeetrilise puust masti ja selle külge isoleeritud teraviku. Le Monnier'd huvitas, kui kaugel äikesepilvest on võimalik elektrilaengut registreerida. Nõrk elekter ei anna sädet ja Le Monnier kontrollis elektrilaengut selle järgi, kuidas varda küljest tulev traat tolmu külge tõmbab. Ühel selgel juunikuu päeval ei olnud pilvi ei lähemas ega kaugemas ümbruses, kuid traat tõmbas ikka tolmu külge. Le Monnier asus varda elektriseerumist igapäevaselt registreerima ja tema Prantsuse Teaduste Akadeemia toimetistes ilmunud artikkel märgib regulaarsete atmosfäärielektriliste mõõtmiste algust.
18. sajandi keskpaigani arvati, et õhk on ideaalne isolaator ja elekter võib seda läbida ainult sädeme kujul. Le Monnieri avastus tähendas muud: elekter tuleb taevast ka sädemeta. Esimese mõõteriista nõrga staatilise elektri mõõtmiseks ehk elektromeetri ehitas aga G.W. Richmann Peterburis 1744. aastal. Selle abil tegi ta kindlaks, et õhk juhib alati vähesel määral elektrit. Mõni tema hilisemat kinnitust leidnud tähelepanekutest väärib erilist äramärkimist: tehes katseid erinevates tingimustes täheldas Richmann, et kuiv õhk ei ole sugugi parem isolaator, kui niiske õhk ning graniitkivist palees juhib õhk paremini elektrit, kui puitmajades. Tänapäeval seletatakse viimast tähelepanekut asjaoluga, et graniit sisaldab rohkem radioaktiivseid aineid, kui puit.
Richmanni avastus unustati. 1785. aastal tegi Coulomb'i seaduse autor prantslane Charles Augustin de Coulomb katseid varemtuntuist paremate elektromeetritega ja avastas uuesti õhu elektrijuhtivuse. Olgugi publitseeritud Prantsuse Teaduste Akadeemia toimetistes, jäi ka tema avastus pea sajaks aastaks unustusse. Nende saja aasta jooksul edendati atmosfäärielektri teadust elektrostaatika meetoditega ja elektrivoolust õhus ei räägitud ega kirjutatud.
