Kõigi eesti keele konsonantide moodustamise põhinõudeks on häälduskergus, st hoidumine tugevast väljahingamisest ja pingest. Konsonantide õige häälduskoha ja -viisi tundmine aitab ennetada vigu (vt Konsonandid). Ometi on häälikuid, mille puhul hääldusvead on sagedasemad. Neist enim eksimusi tekitavad ahtushäälikud r, l, s, k, sest hammaste ja suulae eesosas moodustatakse palju häälikuid ja hääldamisliigutused nende häälikute puhul on keerulised (Hint, 2004).

I. Kõige probleemsem häälik on r. Nii asendavad väikelapsed mittejõukohase r-hääliku kõlalt lähedase asendushäälikuga l või motoorselt erineva, eesti keele hääldusele mittevastava r-iga. Kui normaalne r moodustatakse keeletippu väristades, siis põriseva r puhul väriseb kurgunibu (nn prantsuse r). Õigehäälduse omandamiseks võiks harjutada r hääldamist erinevates positsioonides sellises järjekorras:

• r vokaali kõrval lahtises silbis (nt me-ri, te-ra, ma-ri)
• r sõna alguses (re-ha, ro-sin, ra-da)
• r sõna lõpus (vurr, ve-dur, sõ-ber)
• r täishäälikute vahel lihthäälikuna (vu-rin, vi-rin, ti-rin)
• r häälikuühendis (kurg, pöör-leb, kar-tul)

II. Eesti keeles on õige hääldada häälikut l helilisena. Hääldamine soomepärase lameda keeleseljaga on viga, sest nii muutub häälik madalaks ja tuhmiks. Samas on viga l-hääliku taotluslik heliline hääldus helitu hääliku järel.

Näide 1. mahl, kahlama, tuhlama

III. Suhteliselt palju vigu esineb ka s hääldamisel, sest selle õigehääldus nõuab keele täpset asendit. Eesti keeles on s helitu (Näide 2), kuid vokaalide vahel muutub ta poolheliliseks (Näide 3). Hääldamisel vokaali kõrval tuleb jälgida, et vokaali ei hääldataks kinnise suuga.

Näide 2. sügis, samuti, suvi

Näide 3. tasa, kased, pesin

S hääldamise hõlbustamiseks tuleks teha harjutusi keele liikuvuse ja õige asendi (püsivuse) parandamiseks.

IV. Varases lapseeas tekitab vigu k õige hääldamine. Sulghäälikutest lisandub k kõnesse viimasena ja sageli asendavad lapsed selle t- häälikuga. K puhul tuleb jälgida, et seda ei hääldataks liiga intensiivselt, sest eesti keeles on klusiilid oluliselt pehmemad kui indoeuroopa keeltes. Õigehäälduse omandamiseks tuleks harjutada keeleselja tagumise osa tõusu.

V. Sarnaselt s-häälikuga hääldatakse sulghäälikuid g, b, d kas helitu või poolhelilisena. Sõna alguses ja helitus naabruses häälduvad nad helituna (Näide 4), helilises naabruses aga poolhelilisena (Näide 5).

Näide 4. gaas, buss, doos, absurdne, röntgen

Näide 5. tõde, lugu, abi

Samuti tuleb jälgida, et lühikesi sulghäälikuid (g, b, d) ei hääldataks lohakalt – nii et hääldusorganid ei puutugi kokku, vaid üksnes lähenevad üksteisele.

VI. Helitu hõõrdehääliku h hääldus on üsna muutuv ja sõltub naaberhäälikutest. Tavalisim viga on tugev ahtus suuõõnes ja rõhutatud h hääldamine sarnaselt vene või saksa keelega. Eesti keele h hääldub pingevabalt, kerge hõnguse ja kahinaga (Kraut, Liivaste, & Tarvo, 1998). Sõna alguses on aga h väga nõrk või jäetakse hoopis hääldamata.

Näide 6. [h]ommik, [h]obune, [h]irmus, [h]erilane

VII. Ahtushääliku v hääldamisel tuleb panna tähele, et sõna lõpus ei asendataks seda häälikuga f.

Näide 7. huvitav, põnev, edev

Loe lisaks!

Muru, E. & Õispuu, J. (1996). Eesti keele praktiline foneetika. Tallinn, AS Pangloss.

Wiik, K. (1991). Foneetika alused. Tartu: Tartu Ülikool.