Õpetaja eneserefleksiooni ühe vormina on kasutusel õpetamislugu. Selle kirjutamise eesmärgiks on kirjeldada mõnd koolipraktika juhtumit õpetaja subjektiivsest vaatenurgast, analüüsida toimunu põhjuseid ning vaagida õpilaste ja õpetajate käitumist mõjutanud asjaolusid. Arutluse tulemusel saab kirjutaja paremaks probleemide märkajaks ja suudab neid edaspidises koolipraktikas paindlikumalt lahendada.

Õpetamislugu kui õpetaja eneseanalüüsi meetod:

• arendab õpetaja võimet määratleda pedagoogilisi probleeme,
• aitab õpetajal saada infot ja analüüsida koolipraktikas ettetulevaid probleeme,
• suunab probleemidele lahendusi otsima,
• aitab õpetajal tajuda, et ta ise on probleemi lahendaja, kelle otsustest sõltub tihti õpilaste õppimine ja käekäik koolis.

 

Hea õpetamislugu:

• põhineb selgelt määratletud pedagoogilisel probleemil,
• on tõestisündinud koolisituatsiooni või episoodi kirjeldus,
• sisaldab ühe või korduvalt esineva omavahel seotud problemaatilise õpetamissituatsiooni seletust, analüüsi ja lahendusi,
• on sisse juhatatud sobiva pealkirjaga, mis avab loo põhiprobleemi,
• sisaldab autentset diloogi,
• esitab loo mõistmiseks piisavalt taustinformatsiooni,
• on kirjutatud mina-vormis,
• On kirjutatud „lugeja-sõbralikult“, kergest loetav.

 

Õpetamisloo kirjapanekul on abiks järgmised nõuanded:

• Saage selgust missugused probleemid või vastastikku seotud asjaolud Teid õpetajapraktikas kõige enam segavad
• Leidke kõige murettekitavam probleem.
• Arutage seda kolleegiga ja paluge endal esitada võimalikult palju täpsustavaid küsimusi.
• Lugu või alustada välistingimuste kirjeldamisest.
• Püüdke kirja panna episoodi mõistmise seisukohast oluline informatsioon.
• Valige kirjutamiseks „elav“stiil.
• Loo pikkus võiks olla 2-3 lk.
• Loo lõpus esitage omapoolsed seletused ja lahendusvariandid.
• Näidake lõpetatud tööd mõnele kolleegile. Võimalik, et Teile tehakse mõni väärtuslik märkus.
• Lisage töö oma praktikamappi ja tehke töö korraldamiseks vajalikud järeldused.