Näide regilaulust
|
|
Kuula laulu:
Suisa suud. Haljala, Liina Kaskmann 1937. ERA Pl42A (1).
Suisa suud.
Kolga-Jaani, Juuli Ott, 1936. ERA Pl 29 A (1).
|
|
|
Esimesed teadaolevad regilaulu juhukirjapanekud pärinevad 1660. aastatest (Hein 1993). Üks lauluüleskirjutus lisandub 1680. ja veel üks 1695. aastast (Laakmann, Anderson 1934; Kelch 2004: 17-18). Sada aastat hilisemast perioodist on teada mõned regilaulud A. W. Hupeli kogust, millest saksakeelses tõlkes seitse on avaldatud J. G. Herderi koostatud ja 1778.-79. aastal ilmunud rahvalaulukogus „Volkslieder" (Laugaste 1963: 309, 318). Seega on 17.-18. sajandist talletatud pisut üle kümne regilauluteksti. Rahvalaulude kogumine hoogustus 19. sajandil, esmalt eesti keele paremaks tundmaõppimiseks, 1830. aastatest alates ka eestikeelse luule paremaks tundmaõppimiseks (Roll 1992). Pärast „Kalevipoja" ilmumist muutus rahvaluule üha enam oluliseks eesti ajaloo uurimise vaatevinklist (vt nt Kruus 2005).
Läbimurde rahvaluule, sh ka rahvalaulude kogumisel tekitas Jakob Hurda rahvaluule kogumise suurüleskutse „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", mille ta avaldas 1888. aastal ajalehes Olevik (vt numbreid ajavahemikus 22.02.-21.03.1888 -http://dea.nlib.ee/). Üleskutsele vastajatest kujunes välja Hurda kirjasaatjate ehk korrespondentide võrk. Kui kohapealseid kirjasaatjaid siiski ei leidunud, saatis Jakob Hurt neisse piirkondadesse oma stipendiaate. Järgnev peatükk rajanebki ühe stipendiaatide kogumisretke - folkloristliku välitöö - ja selle käigus saadud tekstide vaatlusele.
|
||
| Näite aluseks on Tiiu Jaago artiklid „Regilaulude asustusajalooline taust. Karuse " (ilm artiklite kogumikus Regilaul - keel, muusika, poeetika, 2001), „Lõuna.Läänemaa regilaulud sotsiaalajaloolises kontekstis", (ilm Läänemaa Muuseumi toimetistes nr 10, 2006) ja „Regilaul ja inimene" (2011, ilmumas). | ||
