Hantaviirusinfektsiooni loetakse eriti ohtlikuks nakkushaiguseks.

Hantaviiruste looduslikuks reservuaariks on väikenärilised, eeskätt hiired, rotid ja mutid. Inimene võib nakkuse saada näriliste eritistega saastunud tolmu sisse hingates. Nakatuda võib ka närilise hammustusel. Suurem osa nakatunutest on enne haigestumist kokku puutunud närilistega, näiteks viibinud majandusruumides, ladudes, keldrites jne. Teadaolevalt viirus inimeselt inimesele ei levi (siiski on mõned viimased andmed selle kahtluse alla seadnud).

Igal hantaviirusel on oma looduslik peremees, kas üks peremehe liik või peremeeste grupp, mis koosneb lähedastest sugulasliikidest. Et viiruse levik on seotud erinevates paikkondades levivate närilistega, siis on ka igal hantaviirusel oma geograafiline levikuala.

Allikas: http://www.sdnhm.org/archive/fieldguide/zoonoses/hantavirus.html

 

HFRS on levinud eelkõige Aasias (Hantaan, Puumala ja Seoul viirused) ja Euroopas (Puumala, Dobrava ja Saaremaa viirused). HPS on levinud peamiselt Lõuna- ja Põhja-Ameerikas.

Soomes levib endeemiliselt Puumala viirus (PUUV), aastas diagnoositakse 1000-2000 juhtu. PUUVi peremeheks on leethiir (C. glareolus), kes levib enamikus Euroopa maades. Haigestumine sõltub hiirte arvukusest looduses - enamik haigestumisi registreeritakse hiirte paljunemise tippfaasis.

Eestis alustati hantaviiruste leviku uurimist närilistel 1984.a. ning Puumala viirust (PUUV) leiti mitmete väikenäriliste kopsudes. Inimestel tegeldakse hantaviiruste leviku uurimisega juba alates 1986. aastast kui tuhandest Põhja-Eesti elanikust leiti hantaviiruste vastaseid antikehasid 3.5%-l. Järgmine uuring toimus 1998.a., kui uuriti 1238 tervet isikut 14 maakonnas, antikehi leiti 8-30%-l (Dr. Veera Vasilenko andmed).

Aastal 1997 isoleeriti hantaviirusi juttselg-hiirtelt (A. agrarius) Saaremaal ja Vormsil. Kuna viirus osutus geneetiliselt ja antigeensetelt omadustel täiesti uueks, siis lisandus hantaviiruste perekonda uus liik - Saaremaa viirus (SAAV).

Väga kõrge on SAAV vastaste antikehade levimus Saaremaa elanikkonna hulgas - 23%. Kesk-Eesti elanikkonnal on samas oluline hulk inimesi (18%) kokku puutunud Puumala viirusega. Samas ei ole teadaolevalt raskeid haigusvorme ega surmajuhte Eestis esinenud (Emerg Infect Dis. 2007 November; 13(11): 1773-1776).

Alates 1994. a hakati Eestis diagnoosima ka hantaviirusnakkuse juhte, aastas diagnoositakse Eestis 5-15 juhtu.

Juttselg-hiir (Apodemus agrarius)

Allilkas: http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/APOAGR3.htm

Eestis levivate hantaviiruste kohta on võimalik eesti keeles lugeda ajakirjast Eesti Arst, kus aastal 2002 ilmus artikkel "Hantaviirusinfektsioonid Eestis", autoriteks Veera Vasilenko, Tiina Prükk, Irina Golovljova, Madis Ilmoja, Kiira Subi, Elviira Seppet ja Eino Sinimäe (http://www.eestiarst.ee/static/files/037/hantaviirusinfektsioonid_eestis.pdf). Selles artiklis on kasutatud varem kasutusel olnud sündroomid nimetusi - neerusündroomiga hemorraagiline palavik (NSHP) ja hantaviiruse pulmonaalne sündroom (HPS).

Samalt uurimisgrupilt on hiljem ilmunud artikleid ka välismaistes teadusajakirjades - http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3375801/pdf/07-0221_finalD.pdf.