O

L

E

V

I

K

Olevik: (1) Kui sa mind kuulaksid, siis räägiksin oma plaanist. Eitusena oleks sama lause: (2) Kui sa mind ei kuulaks, siis ma ei räägiks oma plaanist.

Oleviku vormiga saab väljendada ka tulevikku. Näide 1 võib tähendada, et kui kuulad, siis räägin oma plaanist kohe praegu. Sama lause võib tähendada ka seda, et ma hakkan oma plaanist rääkima, kui sa mind hiljem/homme kuulad

M

I

N

E

V

I

K

Tingiva kõneviisi minevikuaeg väljendab seda, et tegevus eelneb vaatlus- või kõnehetkele, ­eris­ta­mata vaatlushetke ja kõnehetke täpsemaid suhteid, nt

(3) Kui sa oleksid mind kuulda võtnud, ei oleks kõik halvasti läinud. (Lause tähendab, et sa ei võtnud mind kuulda ja kõik läks halvasti.)

(4) Kui sa ei oleks mind kuulda võtnud, siis oleks kõik halvasti läinud. (Lause tähendab, et sa võtsid mind kuulda ja miski (kõik) ei läinud halvasti.)

Minevik avaldub tavaliselt liitajavormina, mis koosneb verbi olema tingiva kõneviisi isikulise tegumoe oleviku­vormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt oleksin elanud, oleks elatud. Kõrgstiilsemas tekstis võib tingiva kõneviisi minevik avalduda isikulise tegumoe korral ka lihtvormina, milles ajatähendust kannab tunnus nu, mis järg­neb tüvele ja eelneb kõneviisitunnusele, nt ela/nu/ksin, ei elanuks.

Minevikulise tingiva kõneviisi tegevussituatsiooni irreaalsus väljendab sisuliselt tegevussituatsiooni eitust. (5) Kui ma temaga varem kohtunud oleksin, võinuks kõik hoopis teisiti minna (aga ma ei kohtunud ja kõik läks just nii, nagu läks). (6) Oleksin parema meelega koju jäänud (aga ei jäänud). Seega näidatakse tingiva kõneviisiga, et kõne all olev tegevus on ainult võimalus, mis ei ole realiseerunud.