Füüsika on loodusteadus, mis uurib ümbritsevat maailma ja püüab seda seletada. Füüsika uurib näiteks liikumist, energiat, valgust, elektrit, ainet, aega, ruumi ja palju muud.

Sõna „füüsika" on tulnud kreekakeelsest sõnast „φύσις“ [fysis], mis tähendab „loodus“ laiemas tähenduses. Antiikajal (Archimedes, Aristoteles jt) hõlmas füüsika kõiki loodusteadusi: füüsikat, keemiat, bioloogiat jt. Iseseisvaks teaduseks sai füüsika alles 16.-17. sajandil, kui Galilei, Newton ja teised nende kaasaegsed panid aluse klassikalisele mehaanikale. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses saabus füüsika jaoks täiesti uus ajajärk. Kui senini oli kõiki nähtusi püütud tõlgendada klassikalise mehaanika alusel, siis nüüd loodi kvantteooria ja relatiivsusteooria, mis on kaasaegse füüsikalise maailmapildi alused (Einstein, Planck jt).

Füüsika on seotud ka kõige tavalisemate asjadega, mis meid igapäevaselt ümbritsevad. Me räägime mobiiltelefoniga, lülitame elektrilampe sisse ja välja, võtame külmkapist süüa, kasutame mikrolaineahju, teeme fotokaameraga pilte, vaatame hommikuti peeglisse ... Ja me ei pea nende asjade ja aparaatide kasutamisel teadma, kuidas ja mis põhimõttel need tegelikult töötavad.

Füüsikalised nähtused on sellised nähtused, kus vaadeldakse kehade liikumist, kuju või aine oleku muutumist ja muid protsesse või sündmusi, kus aine ise ei muutu teiseks aineks. Näiteks auto või pilvede liikumine on füüsikaline nähtus. Samuti on füüsikaline nähtus jää sulamine veeks (aine jääb ju samaks). Kui mingi ese soojeneb, siis ka see on füüsikaline nähtus, sest aine molekulide kiirus keha sees suureneb. Kui aga tulevad mängu keemilised reaktsioonid, kus üks aine muutub teiseks aineks - näiteks põlemisel või naatriumi vette viskamisel reageerivad ained omavahel ja tulemuseks on lähteainetest uute ainete tekkimine - siis need pole enam füüsikalised nähtused, vaid hoopis keemilised nähtused.