Algustähe õigekirja reeglid keskenduvad suure ja väikese algustähe vastandamisele, st missugune tähendus on suurtähelisel sõnal või ühendil võrreldes väiketähelisega. Kuldreegel on: kui suurel algustähel ei ole väiketähega võrreldes teistsugust tähendust, tuleks kasutada väiketähte (Raadik, 2000a).

Suurel algustähel on neli olulist ülesannet. Märkida:
1) lause algust;
2) pärisnimesid (koha- ja isikunimesid);
3) osa nimetuste (nt üldnimede) ametlikkust ja püsikindlust;
4) tunderõhku (ülimussuurtäht; suurtäht adressaatide Sina ja Teie puhul).

Nii eristatakse reegleid, mis keskenduvad suurtähe ja jutumärkide kasutamisele (Erelt, 2005).
1. Läbiv suurtäht kogu ühendis – kasutatakse kõikide nime või nimetuse osade märkimisel, v.a abisõnad ja osaliselt ka liigisõnad.

Näide 1.

teater Eesti Draamateater
tähtkuju Koot ja Reha
ajakiri Tervis Pluss
autasu Maarjamaa Risti ordeni kett
loodusvorm Hea Lootuse neem

2. Esisuurtäht ja jutumärgid – kasutatakse teoste pealkirjades ja taimede sordinimedes (mitteerialases tarvituses).

Näide 2.

romaan "Tappa laulurästast"
kartul „Jõgeva kollane"
saatesari „Tähed muusikas"

3. Esisuurtäht ilma jutumärkideta – kasutatakse ainult esimese nime või nimetuse puhul.

Näide 3. ajaloosündmus Teine maailmasõda

Nimi või suurtäheline nimetus võib olla (Erelt, 2005):
1) kohal, ehitisel;
2) asutusel, ettevõttel, organisatsioonil ja ühendusel;
3) riigil, osariigil;
4) isikul, olendil;
5) perioodikaväljaandel;
6) teosel, dokumendil, sarjal, rubriigil;
7) ajaloosündmusel;
8) autasul;
9) üritusel;
10) taimesordil;
11) kaubal;
12) sõidukil.

Väike- ja suurtähe kasutamist käsitleb ka Maire Raadik artiklis "Kas suurtähel on tähtsust?"http://www.eki.ee/keeleabi/artiklid2/suurtxht.html. (2000a), aadressil