Esmakordselt tutvustatakse “Jörru! Jörru!” esimest värsirida saksa humanisti Johannes Löwenklau (Leunclaviuse ) poolt 1588. aastal. Värss “Jeru Jeru Masco Lon” pidavat olema kaebelaual Jerusalemma ja Damaskuse kadumise pärast. Livooni rahvas, kelle all sel ajal mõeldi enamasti lätlasi, oli seega juuda rahva kaotsiläinud kolmeteistkümnes suguharu.

Järgmisena võtab laulu vaatluse alla Viljandi katoliku preester Dionysius Fabricius 17. sajandi alguses. Tema toob samuti ära esimese värsi: „Jeru, Jeru masculu, Jehu, Jehu, Jehu." Kuid Fabricius peab seda kindlalt eesti talupoegade lauluks, mida lauldakse metsajumala (metshaldja) auks.

Tartu Ülikooli ajalooprofessor Friedrich Menius leiab oma teoses “Syntagma de origine Livonorium” 1632. aastal, et liivimaalased korrutavad muudkui “Jeru, Jeru” ise teadmata, mida see tähendab. Kuid Menius teab, et seda on rahva esivanemad Paabeli vangipõlves Jeeruusalemma templit meenutades hüüdnud. Seega pöördutakse tagasi arvamuse juurde, et Liivimaa rahvas pärineb juuda soost.

Esmakordselt tervikuna tõi laulu ära Christian Kelch “Liefländische Historia” 1695. aastal. Kelch leiab, et tegu ei ole nutulauluga, vaid hoopis lembelauluga, mis koosneb armunute vestlusest. Eestikeelsele tekstile lisab Kelch saksakeelse tõlke.




Eesti keeles

 



    „Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?

    Erra tulle Ellaken.

    Micks ep ella eile tulnut?

    Eile ollin Ella üxinesse

    Nüht ollen Wirbi wiekesse.

    Tule Home Homikulla

    Sies ollen Jelle üxinesse

    Karkotella Kaste Ella

    Siuka Sittika Willula

    Sies ollen Walmis Wainijulle

    Kaunis karja Satemalle.“



Christian Kelch'i vaba tõlge 



    Jerru soll ich zu dir kommen?

    Nein mein Liebgen heute nicht.

    Warumb hastu deine Pflicht

    Gestern nicht in acht genommen?

    Gestern war ich gar allein,

    Heute werd selb fünffe seyn.



    Morgen in der Morgenstunde

    Wohlgewachsen's Zweigelein,

    Will ich wieder seyn allein,

    Drumb so traue meinem Munde,

    Und komm Morgen ohn beschwer,

    Zu mir in voll Sprüngen her.



    Wann der Thau begint zu fallen

    Und die trockne Erde kühlt,

    Wann annoch der Käfer spielt,

    Will ich dir schon zu gefallen,

    Liebster, auff dem Rasen stehn,

    Und mit dir der Heerd nachgehn.

17. sajandil tõlkis laulu ladina keelde Uppsala ajalooprofessor Claudius Arvidsson Örnhielm (Arrhenius), kes oli suhtluses Christian Kelchiga ning tõlge on tehtud saksa keelest ladina keelde.




Ladina keeles





    Jörru, Jörru! Te invisam

    non nunc, dulce suavium

    heri cur officium

    neglecti in me derisam?

    Heri sola cubui

    nunc surn quivis usui.



    Oras nubente mox aurora

    veni mi formosule

    crede, solus apud me

    Eris in iueunda mõra

    veni mane crastino

    currens cum tripudio.



    Terram siccam refocillat

    cum vos cadens vapidus

    vitam reddens floribus

    et cicada cum cantillat

    tecum inter rosulas

    visam capras olidas.

Laul “Jörru! Jörru!” oli Herderile kõige esimesena tuttavaks saanud baltimaine rahvalaul, millega ta tutvus 1764. aastal ühe Köningsbergi ajalehe vahendusel. Herder tegi laulust oma variandi, mille lisas oma rahvalaulukokku "Volkslieder" eesti laule tutvustavasse ossa.




Herderi versioon





    Jörru, Jörru, darf ich kommen?

    Nicht o Liebchen heute.

    Wärest du doch gestern kommen,

    nun sind um mich Leute.



    Aber morgen, früh am morgen,

    Sclankes liebes Ästchen,

    Kannst du kommen ohne Sorgen,

    Da bin ich alleine.



    Wenn der Maienkäfer schwirret

    Früh im kühlen Thaue!

    Hüpf ich, Liebe, dir entgegen

    Weist, auf jener Aue.







Philip V. Bohlman'i tõlge inglise keelde

Herderi versioonile tuginedes.





    George, George, may I come?

    Not today, my love.

    If you had only come yesterday,

    Today, there are others with me.



    But tomorrow, early in the morning,

    You slim, beautiful branch,

    You don’t have to worry if you come,

    For then i’ll be alone.



    When the Junge bug flitters about

    In the cool morning thaw!

    I’ll hasten to you, my love,

    On that you can depend.

August Wilhelm Hupel (1737-1819), Põltsamaa pastor ja oluline valgustusajastu tegelane baltimaades.

Johann Friedrich Hartknoch (1740-1789) oli kirjastaja ja raamatukaupmees Riias.

Jakob Benjamin Fischer (1731-1793) oli baltisaksa loodusteadlane ja apteeker Riias.

Heinrich Baumann (1716-1790) oli Võnnu pastor.

Gustav Bergmann (1749-1814) oli Āraiši pastor.

Herder Hartknochile 4. jaanuar 1778

...ja manitse omati Hupelit, et ta ei unustaks, mida ta mulle lubas!

Hartknoch Herderile 25. veebruar 1778

Järgmise kirjaga saadab Hupel eestlaste laule, aga kust võtame me lätlaste omad? Noh, vana kandidaat Nessler muretseb need, kuid ta on veidi aeglane.

Hartknoch Herderile 3. oktoober 1778

Hupel on minu käest nii sageli pärinud, kas Te pole laulude kättesaamisest teatanud, et arvan – ta ootab kirja ja võib-olla ka tänuavaldust. Viimase on ta ära teeninud, sest rahvalaule koguda pole sugugi kerge. Ma tean missugust vaeva ma näen, et vene laule leida, ilma et see mul õnnestuks. Keegi ei taha õieti sellega tegelda!

Herder Hartknochile 4. oktoober 1778

Ega sa ometi unustanud pastor Hupelit saadetise eest minu nimel tänada? Ma kirjutan talle niipea kui saan, aga ära unusta...

Baumann Fischerile 31. oktoober 1777

Südamesõber, siin saadan Teile mõned lätlaste laulud. Uskuge mind, kallis sõber, et neist luuletustest pole varem midagi kuulda olnud.

Baumann Fischerile 13. märts 1778

Teatage mulle ometi, armas sõber! Mida tahab hr. kindralsuperintendent Herder [...] teha meie läti rahvalauludega? See suur mees. See on mulle veel tõeline mõistatus, mida ma ei ole suuteline lahendama.

Hupel Fischerile 17. oktoober 1771

Nüüd üks suur palve, vabandage minu jultumust. Oma suure tutvuskonna abil saate Teie minu soovi peatselt täita. Hankige mulle mõned läti rahvalaulud, mida nad oma pidudel, pulmades etc., etc. isekeskis laulavad, koos sõnasõnalise tõlkega , kui võimalik, siis vähemalt üks koos tiiskantnootides lauluviisiga ja ühe või 2 silbimõõdu äramärkimisega. Ainult et kirjutada tuleb loetavalt. Usinal praost Baumannil peaks tema kogude hulgas ju mõni läti rahvalaulukogu olema või pastor Bergmannil. Ruhig pidavat oma grammatikas paar läti laulu ära tooma, neid tahaks ma ülakirjeldatud kombel eriti saada. Palun täitke see palve [---] Kui pastorid peaksid selliste laulude saatmist patuks pidama, siis küllap Te leiate teisi, kes seda paljuks ei pea. Mida teravmeelsemad laulud, seda parem; enamik on ju kaunis naiivsed.

Hupel Hartknochile 17. okoober 1771

Herder palub minult eesti ja läti rahvalaule; tahan need talle hankida; kas Teie ei saaks mulle üht-teist muretseda, nimelt mõningaid lätlaste laule, näiteks pulmalaule etc., mis poleks aga liiga naiivsed; ühes võimalikult sõnasõnalise täpse tõlkega. Ühel või kahel palun ma värsimõõdu ära märkida ja, kus võimalik, juurde lisada lauluviis tiiskantnootides. Eriti palub ta neid lätikeelseid laule koos tõlkega, mida Ruhig oma grammatikas esitavat. Seda raamatut mul pole. Hankige mulle vähemalt need laulud läti ja saksa keeles ühes värsimõõduga.

Hupel Hartknochile 1. detsember 1777

Kui Teil on läti laulud olemas, kas või ükski, siis saatke see, aga koos sõna-sõnalise tõlkega. Muretsege mulle vähemalt ühe läti laulu viisid tiiskantnootides. Kui Teil peaks võimalus olema, siis tuletage härra orbuderaamatupidaja Fischreile meelde, et ta lubatud läti laulud varsti saadakas; Herder ootab neid peatselt, Ruhigi leksikoni omad ei ole läti-, vaid leedukeelsed; üks siinne lätlane sai neist vaid poolenisti aru. Herder tahaks selllest meelsasti värsimõõtu ja sõna-sõnalist tõlget: kas Te saate seda muretseda?

Hupel Fischerile 7. detsember 1777

Ma ootan nüüd suure igatsusega palutud läti rahvalaule; olgu see või üksainus; kuid koos sõna-sõnalise tõlkega; mõnede ridade kohta palun ma tuntud märkide – abil märgistada värsimõõt; sest kuigi enamikul läti sõnadest on esimene silp pikk, tahan ma siiski meelsasti täita oma välismaa korrespondentide soovi nii täielikult kui võimalik. Kui see on võimalik, siis ma palun sinna juurde lauluviisi tiiskantnootides; kui mõlemat, värsimõõtu ja lauluviisi ei peaks saadaval olema, siis palun ma vähemalt sõna-sõnalist tõlget.

Hupeli saadetise hulgas oli enim pulmalaule, kokku viis. Mis on ka mõistetav, kuna Hupel oli pastor ja pulmade pidamine on alati olnud oluline. Pulmalulud on eesti rahvalaulu traditsioonis kõige improvisatsioonilisemad. Pulmalaulik oli enamasti vanem naine. Pulmalaulud käisid käsikäes pulmakommetega ning ühes lauludega viidi läbi abiellumisega seotud olulised rituaalid.




Ehhi Neido Joua Neido!

kassike! kannicke!

Ehhi neile Ehteëlle,

kassike! kannicke!

Panen neile Paeladelle, -

Mis so Emma enne ehtand, -

Seäda neile Säristelle, -

Mis so Emma enne seädnud.

Panne Pähhä Memme Perga -

Otsa ette Memme Hole!

Kassike, kannicke.

Istu Memme istemelle! -

Astu Memme Astemelle!

Ärra nutta Neiokenne! -

Kui sa nuttad ehhitennes,

Siis sa nuttat elladennes.

Kassike, kannicke.





Olga terwe, Neitsikenne!

Kassike, kannicke!

Omma auu hoidemasta, -

Omma kasso kaswamasta! -

Satis sajani Sössarad, -

Pulmani öed punnased. -

Es sada Issale Häbbi, -

Es sada Emmale Häbbi, -

Wennale weddo-Kübbarad, -

Sössorole Söima suri. -

Olga terwe neitsikenne! -





Neitsikenne norokenne,

Mis sa kulad kambenesse?

Seisad seinade taggase?

Pillotad läbbi pilloda?

Tulle suggu tuntemaie;

Wössa wastowottemaie:

Eimuda terretamaie,

Kellil kätte andemaie.

Suggu sabas seri suri;

Eimud keik höbbi kübbarad.

Neitsikenne norokenne.




Schmück dich, Jungferchen, eile Jungferchen!



Schmück dich aus mit dem Schmuck



Leg an die Bänder,

Welche deine Mutter vorhin zierten.

Leg auf die Fußbinden,

Welche deine Mutter vorhin trug.

Seß auf den Kopf der Mutter Kranz,

Vor die Stirn der Mutter Sorge!



Seß dich auf den Siß der Mutter,

Tritt auf den Fußtritt der Mutter!

Weine nicht, Jungfräulein!

Wenn du beym Unkleiden weinst,

So wenst du auch im (deinem künftigen) Leben.







Habe Dank, Jungfräulein,



Deine Ehre bewahrt zu haben,

Deinen Wuchs gewachsen zu haben!

Sie führte bis zur Hochzeit die Schwestern,

Bis zur Hochzeit die rothen (schõnen) Schwestern.

Sie machte dem Vater nicht Schande,

Sie machte der Mutter nicht Schande,

Sie brachte dem Bruder keinen Schandhuth,

Der Shwester keine grobe Schimpfworte

Habe Dank, Jungfräulein.





Junges mädchen,

Was horchst du in der Kammer?

Stehest hinter der Wand?

Lauerst burch den Riß?

Komm, lern die Verwandschaft kennen;

Die Unverwandten zu empfangen;

Die Schwiegermutter zu grüßen

Der Schwägerin die Hand zu geben.

Die Verwandschaft ist vom großen Stiefel=geschlecht;

Die Schwiegermütter haben alle silberne Hüte (Mützen).

Junges mädchen.


                                

                                    Hupeli saadetud sõnasõnaline tõlge



                                    Mõned pulmalaulud

                                

                                

                                    Schmück dich, Jungferchen, eile Jungferchen!

                                    Schmück dich aus mit dem Schmuck



                                    Leg an die Bänder,

                                    Welche deine Mutter vorhin zierten.

                                    Leg auf die Fußbinden,

                                    Welche deine Mutter vorhin trug.

                                    Seß auf den Kopf der Mutter Kranz,

                                    Vor die Stirn der Mutter Sorge!

                                    Seß dich auf den Siß der Mutter,

                                    Tritt auf den Fußtritt der Mutter!

                                    Weine nicht, Jungfräulein!

                                    Wenn du beym Unkleiden weinst,

                                    So wenst du auch im (deinem künftigen) Leben.





                                    Habe Dank, Jungfräulein,

                                    Deine Ehre bewahrt zu haben,

                                    Deinen Wuchs gewachsen zu haben!

                                    Sie führte bis zur Hochzeit die Schwestern,

                                    Bis zur Hochzeit die rothen (schönen) Schwestern.

                                    Sie machte dem Vater nicht Schande,

                                    Sie machte der Mutter nicht Schande,

                                    Sie brachte dem Bruder keinen Schandhuth,

                                    Der Shwester keine grobe Schimpfworte

                                    Habe Dank, Jungfräulein.





                                    Junges mädchen,

                                    Was horchst du in der Kammer?

                                    Stehest hinter der Wand?

                                    Lauerst burch den Riß?



                                    Komm, lern die Verwandschaft kennen;

                                    Die Unverwandten zu empfangen;

                                    Die Schwiegermutter zu grüßen

                                    Der Schwägerin die Hand zu geben.

                                    Die Verwandschaft ist vom großen Stiefel=geschlecht;

                                    Die Schwiegermütter haben alle silberne Hüte (Mützen).

                                    Junges mädchen.


                                

                                    Herderi versioon



                                    Einige Hochzeitlieder

                                

                                

                                    Schmück dich, Mädchen, eile, Mädchen,

                                    Schmücke dich mit jenem Schmucke,

                                    Der einst deine Mutter schmückte.

                                    Lege an dir jene Bänder,

                                    Die die Mutter einst anlegte.





                                    Auf den Kopf das Band des Kummers,

                                    Vor die Stirn das Band der Sorge,

                                    Sitze auf den Sitz der Mutter:

                                    Tritt auf deiner Mutter Fußtritt:

                                    Weine, weine nicht, o Mädchen,

                                    Wenn du bei dem Brautschmuck weinest,

                                    Weinest du dein ganzes Lebend.





                                    Dank dir Jungfrau, schöne Jungfrau,

                                    Daß du deine Treu bewahret,

                                    Daß du deinen Wuchs gewachsen.

                                    Jetzo führen sie zur Hochzeit

                                    Frohe Schwester, schöne Schwestern,

                                    Ist dem Vater keine Schande,

                                    Ist der Mutter keine Schande,

                                    Bringt dem Bruder keinen Schimpfhut,

                                    Nicht der Schwester Schimpfesworte.

                                    Dank dir, Jungrfrau, schöne Jungfrau.





                                    Junges Mädchen, komm, o Mädchen!

                                    Ei, was horchst du in der Kammer?

                                    Stehst da blöde hinter Wänden,

                                    Lauschest durch die kleinen Spalten.

                                    Junges Mädchen, komm, o Mädchen,

                                    Lerne die Verwandschaft kennen,

                                    Lerne deine Freund' empfangen,

                                    Deine Schwiegermutter grüssen,

                                    Deiner Schwägrin Hände reichen.

                                    Schweigermutter, Schweigerinnen

                                    Stehen all' in Silbermützen –

                                    Junges Mädchen, komm, o Mädchen.

Herder lisas pulmalulule veel ühe salmi, mida Hupeli saadetud laulude hulgas ei olnud. Arvatakse, et tegemist võib olla liivi lauluga.




                                    Herzchen, Blümchen, goldnes Mädchen,

                                    Wenn ich deinem Vater diene,

                                    Wenn ich deiner Mutter diene,

                                    Denn bist du die Meine;

                                    Herzchen, Blümchen, süsses Mädchen,

                                    Noch muß ich mir selber dienen,

                                    bin noch nicht der Deine.

Laul, milles kurdetakse orja raske saatuse üle.


                                

                                    Mina epp lähhe tüttar, töte pakko,

                                    Marja warsi made pakko,

                                    Ei Jani asseme pakko.

                                    Ma lähhän kurja saksa pölwe,

                                    Hirmsa issanda pakko;

                                    Ma lähhen kurja saksa pölwe,

                                    Hirmsa issanda pölwe,

                                    Santid lödi samba öie,



                                    Waesed wangi raude öie,

                                    Mehhed kangisi kallisid,

                                    Naesed hulkusid ukse suse,

                                    Munna kinta et käesa,

                                    Munnade kirjad kinta asse.

                                    Kanna kääksub kaentelase;

                                    Anni aljas alla elma;

                                    Porsas pöllese kirriseb;

                                    Lammas laukib wangerille.

                                    Mis kannad munnad munnewad.

                                    Needke saksa waganasse.



                                    Lammas teggi lauko talle,

                                    Segi prae warta esse.

                                    Lehm teggi härgse wassika,

                                    Segi saksa wälja peäle.



                                    Hobbo teggi tekkust warsa,

                                    Segi saksa sani ees.

                                    Naesel olli ainus poeg,

                                    Segi saksa samba esse.

                                    Mis on ell elwitasse.

                                    Ehk on pölwe pörgo esse:

                                    Seeb on meie moisa asse.



                                    Seäl södi tulline leiba,

                                    Jodi kirjene karrikas;

                                    Tulli leiwa tukkumasse,

                                    Söttem on sisso seena,



                                    Wits on wilako wahhele.

                                    Kui ma peäsen moisa eesta,

                                    Siis ma meäsen pörgo eesta;

                                    Peäsen kui soe suusta,

                                    Löwwi laukade wahhelt,

                                    Awwi hammaste pärralta,

                                    Kirjo koera kiskumast,

                                    Musta koera murdamast.

                                    Ei mind kissu kirjokene

                                    Egga murra mustakenne

                                    Hammustelle allikenne:

                                    Mul päus pennide kakko,



                                    Musta murde ette käesa,



                                    Alli kakko kaentelasse,

                                    Rakki rasud pauesse.


                                

                                    Tochter ich fliehe nicht vor der Arbeit

                                    Nicht vor Stellen, wo Beeren=sträucher (stehen)

                                    Nicht von Jaans Land.

                                    Ich fliehe vor der Zeit böser Deutschen,

                                    vor dem schrecklichen Herren.

                                    Ich fliehe vor der Zeit böser Deutschen

                                    Der Zeit der schrecklichen Herren.

                                    Die Bettler (armen Bauern) werden am Pfosten

                                    (Hofs Pranger) gestrichen (mit Ruthen)

                                    Die armen in Eisen.

                                    Die Männer rasselten in Eisen,

                                    Die Weiber (trieben fich herum) vor der Thür.

                                    Handschu mit Eyern in der Hand,

                                    Eyer=Schrift (Geschenk) im Handschu.

                                    Das Huhn schreiet unter dem Arm

                                    Die graue Gans unter dem Ermel (Arm)

                                    Der Ferkel Grunzt in der Schürze

                                    Das Schaaf bäht (schreiet) aus dem Wagen.

                                    Alle Eyer welche die Hüner legen,

                                    auch die (kommen) in des Deutschen

                                    (der Herrschaft) Schüssel

                                    Das Schaaf sezte ein Lam mit einer Blässe.

                                    Auch das (kommt) an den Bratspieß.

                                    Die Ruh sezte ein Ochskalb,

                                    Auch dieß auf des Deutschen

                                    (der Herrschaft, des Hofs)

                                    Das Pferd sezte ein Hengstfüllen

                                    Auch das vor des Deutschen Schlitten.

                                    Das Weib hatte einen einzigen Sohn.

                                    Auch dieser an des Deutschen Pfosten.

                                    Das Leben wird verwehet,

                                    Oder ist ein Höllenstand:

                                    Das (so) ist unser Hofs=Plaß

                                    (Stand Beschaffenheit)

                                    Dort aß man (ward gegessen) feurig Brod.

                                    Ward winselnder Bescher gedrunken;

                                    Feuer=Brod mit Feuerbrand,

                                    Ein Junke ist in der Krume

                                    (dem Weichen des Brods)

                                    Die Ruthe zwischen einem Stück Brod.

                                    Wenn ich vom Hof loskomme,

                                    So komme ich aus der Hölle,

                                    Komme aus des Wolfs Rachen,

                                    Aus des Löwen Kinnladen

                                    Aus des Hinterzähnen des Hechts

                                    Los von dem Biß (Reißen) des bunten Hundes

                                    Von dem Mord des schwarzen Hundes.

                                    Mich reißt (beißt) nicht das bunte (Hündchen)

                                    Noch morbet mich das schwarze,

                                    Noch beist mich das graue:

                                    Ich habe in der Hand Hunde Brod

                                    (Brod für die Hunde)

                                    Wider den Biß des schwarzen

                                    (Hundes) in der Hand,

                                    Für den grauen Brod unter dem Arm,

                                    Für den kleinen Hund Brocken im Busen.

Laulu kohta, milles kurdedakse pärisorja raske saatuse üle, märgib Herder, et"Lühendatult oleks laul ilusam; aga ärgem seda lühendagem. Kõlagu see ühe kannatava rahva ehe ohe oma tõeliselt tunnetatud, mitte luuletatud olukorrast nii, nagu ta on."


                                

                                        Tochter ich fliehe nicht vor der Arbeit

                                        Nicht vor Stellen, wo Beeren=sträucher (stehen)

                                        Nicht von Jaans Land.

                                        Ich fliehe vor der Zeit böser Deutschen,

                                        vor dem schrecklichen Herren.

                                        Ich fliehe vor der Zeit böser Deutschen

                                        Der Zeit der schrecklichen Herren.

                                        Die Bettler (armen Bauern) werden am Pfosten

                                        (Hofs Pranger) gestrichen (mit Ruthen)

                                        Die armen in Eisen.

                                        Die Männer rasselten in Eisen,

                                        Die Weiber (trieben fich herum) vor der Thür.

                                        Handschu mit Eyern in der Hand,

                                        Eyer=Schrift (Geschenk) im Handschu.

                                        Das Huhn schreiet unter dem Arm

                                        Die graue Gans unter dem Ermel (Arm)

                                        Der Ferkel Grunzt in der Schürze

                                        Das Schaaf bäht (schreiet) aus dem Wagen.

                                        Alle Eyer welche die Hüner legen,

                                        auch die (kommen) in des Deutschen

                                        (der Herrschaft) Schüssel

                                        Das Schaaf sezte ein Lam mit einer Blässe.

                                        Auch das (kommt) an den Bratspieß.

                                        Die Ruh sezte ein Ochskalb,

                                        Auch dieß auf des Deutschen

                                        (der Herrschaft, des Hofs)

                                        Das Pferd sezte ein Hengstfüllen

                                        Auch das vor des Deutschen Schlitten.

                                        Das Weib hatte einen einzigen Sohn

                                        Auch dieser an des Deutschen Pfosten.



                                        Das Leben wird verwehet,

                                        Oder ist ein Höllenstand:

                                        Das (so) ist unser Hofs=Plaß

                                        (Stand Beschaffenheit)

                                        Dort aß man (ward gegessen) feurig Brod.

                                        Ward winselnder Bescher gedrunken;

                                        Feuer=Brod mit Feuerbrand,

                                        Ein Junke ist in der Krume

                                        (dem Weichen des Brods)

                                        Die Ruthe zwischen einem Stück Brod.

                                        Wenn ich vom Hof loskomme,

                                        So komme ich aus der Hölle,

                                        Komme aus des Wolfs Rachen,

                                        Aus des Löwen Kinnladen

                                        Aus des Hinterzähnen des Hechts

                                        Los von dem Biß (Reißen) des bunten Hundes

                                        Von dem Mord des schwarzen Hundes.

                                        Mich reißt (beißt) nicht das bunte (Hündchen)

                                        Noch morbet mich das schwarze,

                                        Noch beist mich das graue:

                                        Ich habe in der Hand Hunde Brod

                                        (Brod für die Hunde)

                                        Wider den Biß des schwarzen

                                        (Hundes) in der Hand,

                                        Für den grauen Brod unter dem Arm,

                                        Für den kleinen Hund Brocken im Busen.


                                

                                        Tochter, ich flieh nicht die Arbeit,

                                        Fliehe nicht die Beerensträucher,

                                        Fliehe nicht von Jaans Lande;

                                        Vor dem bösen Deutschen flieh ich,

                                        Vor dem schrecklich bösen Herren.



                                        Arme Bauren an dem Pfosten

                                        Werden blutig sie gestrichen.



                                        Arme Bauren in den Eisen,

                                        Männer rasselten in Ketten,

                                        Weiber klopften vor den Thüren,

                                        Brachten Eyer in den Händen,

                                        Hatten Eyerschrift im Handschuh,

                                        Unterm arme schreit die Henne,

                                        Unterm Ermel schreit die Graugans,



                                        Auf dem Wagen bläckt das Schäfchen.

                                        Unsre Hüner legen Eyer

                                        Alle für des Deutschen Schüssel:



                                        Schäfchen setzt sein fleckig Lämmchen,

                                        Das auch für des Deutschen Bratspieß.

                                        Unsrer Kuh ihr erstes Oechschen,

                                        Das auch für des Deutschen Felder.



                                        Pferdchen setzt ein muntres Füllen;

                                        Das auch für des Deutschen Schlitten,

                                        Mutter hat ein einzig Söhnchen,

                                        Den auch an des Deutschen Pfosten.



                                        Fegefeur ist unser Leben,

                                        Fegefeuer oder Hölle.

                                        Feurig Brod ißt man am Hofe,





                                        Winselnd trinkt man seinen Becher,

                                        Feuerbrod mit Feuerbrande,

                                        Funken in des Brodes Krume,



                                        Ruthen unter Brodes Rinde.

                                        Wenn ich los von Hofe komme,

                                        Komm' ich aus der Hölle wieder,

                                        Komm zurück aus Wolfes Rachen,

                                        Komm zurück aus Löwens Schlunde,

                                        Aus des Hechtes Hinterzähnen,

                                        Los vom Biß des bunten Hundes,

                                        Los vom Biß des schwarzen Hundes.

                                        Ei! du sollt mich nicht mehr beissen,

                                        Buntes Hündchen, und du schwarzer!

                                        Brod hab ich für euch, ihr Hunde,





                                        In der Hans hier für den Schwarzen,



                                        Unterm Arm hier für den Grauen,

                                        In dem Busen für das Hündchen.

Hupel on Herderi saatnud ka ühe sõjalaulu, milles õde annab vennale õpetusi, kuidas sõjas ellu jääda. Laul on huvitav oma sõjavastase hoiaku poolest.


                                

                                        Jo todi söa sannumed,

                                        Waeno keeled kanneti.

                                        Kes lähhäb meilta söddaje?

                                        Keigenorem ella welle,

                                        Keigenorem keige körgem;

                                        Keige körgemad kübbarad

                                        Keige uhkemad hobbosed,

                                        Keige saksemad saddulad.



                                        Ehhitellin ella wenda

                                        Ehhitellin öppetellin:

                                        Minno ella wellekenne,

                                        Ärra sa aiago eele!

                                        Ärra sa jägo järrele!

                                        Essimessed elpitasse,

                                        Tagumissed tappetasse.

                                        Kerita kesset söddada,

                                        Liggi lippo kandiatte!

                                        Keskmissed koddo tullewad.

                                        Welli tulli söast koddoja;

                                        Läks ta issa ukse ette:

                                        Tulle issa, tunne poega!

                                        Tulli issa ei tunnud poega.

                                        Läks ta emma ukse ette:

                                        Tule emma tunne poega!

                                        Tulli emma ei tunnud poega.

                                        Läks ta wenna ukse ette:

                                        Tulle wend ja tunne wenda!

                                        Tulli wend ei tunnud wenda.

                                        Läks ta öe ukse ette:

                                        Tulle ödde tunne wenda!

                                        Tulli ödde, tundis venda!

                                        Kust ma tundsin wenna nore?

                                        Lühhiteste rideesta,

                                        Maddalaste manteleste.

                                        Minno ella wennakenne,

                                        Ütle mul söa sannumed:

                                        Kuidas söas oldanekse?

                                        Kas so söas naene armas?

                                        Naene armas, kas kallis?

                                        Oh, minno ödde maddala,

                                        Pühhi mo sabad sawwista,

                                        Eiga moöka urmudesta

                                        Siis ma hakkan räkimaie.

                                        Oh minno ödde maddala,

                                        Polle söas naene armas,

                                        Naene armas, kasa kallis;

                                        Söas kallis haljas moöka,

                                        Kaunis kange pea hobbone,

                                        Kes peästab mehhe söasta

                                        Wainu moökade wahheta

                                        Pissi kerketa käesta.


                                

                                        Schon ward die Kriegspost gebracht,

                                        Feindschaft=Gerede getragen.

                                        Wer von uns geht wieder in Krieg?

                                        Der allerjüngste Bruder,

                                        Der jüngste der höchste;

                                        Die höchsten Hüte,

                                        Die stolzesten Pferde,

                                        Die beutschesten (sit vena verbo)

                                        Sättel(follen wohl die zierlichsten feyn)

                                        Ich rüstete den Bruder aus

                                        Ich rüstete ihn aus und unterrichtete ihn:

                                        Mein lieber Bruder,

                                        Reit nicht voraus!

                                        Bleib nicht zurück!

                                        Die ersten werden geschlagen

                                        Die hintersten erschlagen.

                                        Drehe dich mitten im Krieg.

                                        Nahe bey den Fahnenträger!

                                        Die mittelsten kommen nach Hause.

                                        Der Bruder kam aus dem Krieg nach Hause;

                                        Ging vor des Vaters Thür:

                                        Komm Vater, erkenne den Sohn!

                                        Der Vater kam, erkannt nicht den Sohn.

                                        Ging vor der Mutter Thür:

                                        Komm Mutter, erkenne den Sohn!

                                        Kam die Mutter, erkannt nicht den Sohn!

                                        Ging vor des Bruders Thür:

                                        Komm Bruder, erkenn den Bruder!

                                        Kam der Bruder, erkannt nicht den Bruder.

                                        Ging vor des Schwester Thür:

                                        Komm Schweister, erkenn den Bruder!

                                        Kam die Schwester, erkannt den Bruder!

                                        Woran erkannt ich meinen jungen Bruder?

                                        An den kurzen Kleidern,

                                        An dem niederigen Mantel.

                                        Mein lieber Bruder,

                                        Sag (erzähl) mir Kriegs=Nachrichten:

                                        Wie lebt man im Krieg?

                                        Ist im Krieg das Weib lieb?

                                        Das weib lied, die Gattin theuer?

                                        O, meine kleine Schwester,

                                        Buß meine leimichten Stieseln,

                                        Keinige meinen blutigen Degen;

                                        Dann fange ich an zu reden.

                                        O, meine kleine Schwester,

                                        Im Krieg ist das Weib nicht lieb.

                                        (Nicht) das Weib lieb, die Gattin theuer;

                                        Im Krieg ist lieb der blanke Degen,

                                        Ein starkes Pferd,

                                        Das den Mann (Kerl) aus dem Krieg rettet,

                                        Den feindlichen Degen zu wechseln,

                                        Die Flinte aus des Vornehmen Hand.

“Venna sõjalugu” on üks tuntumaid eesti jutustavaid regilaule. A. W. Hupel, kes enamasti pidas eesti rahvalaule lapsikuteks on “Venna sõjalaulu” puhul märkinud, et selles laulus on tavalisest rohkem tervet inimmõistust.


                                

                                        Schon ward die Kriegspost gebracht,

                                        Feindschaft=Gerede getragen.

                                        Wer von uns geht wieder in Krieg?

                                        Der allerjüngste Bruder,

                                        Der jüngste der höchste;

                                        Die höchsten Hüte,

                                        Die stolzesten Pferde,

                                        Die beutschesten (sit vena verbo)

                                        Sättel(follen wohl die zierlichsten feyn)

                                        Ich rüstete den Bruder aus

                                        Ich rüstete ihn aus und unterrichtete ihn:

                                        Mein lieber Bruder,

                                        Reit nicht voraus!

                                        Bleib nicht zurück!

                                        Die ersten werden geschlagen

                                        Die hintersten erschlagen.

                                        Drehe dich mitten im Krieg.

                                        Nahe bey den Fahnenträger!

                                        Die mittelsten kommen nach Hause.

                                        Der Bruder kam aus dem Krieg nach Hause;



                                        Ging vor des Vaters Thür:

                                        Komm Vater, erkenne den Sohn!

                                        Der Vater kam, erkannt nicht den Sohn.



                                        Ging vor der Mutter Thür:

                                        Komm Mutter, erkenne den Sohn!

                                        Kam die Mutter, erkannt nicht den Sohn!



                                        Ging vor des Bruders Thür:

                                        Komm Bruder, erkenn den Bruder!

                                        Kam der Bruder, erkannt nicht den Bruder.



                                        Ging vor des Schwester Thür:

                                        Komm Schweister, erkenn den Bruder!

                                        Kam die Schwester, erkannt den Bruder!



                                        Woran erkannt ich meinen jungen Bruder?

                                        An den kurzen Kleidern,

                                        An dem niederigen Mantel.

                                        Mein lieber Bruder,

                                        Sag (erzähl) mir Kriegs=Nachrichten:

                                        Wie lebt man im Krieg?

                                        Ist im Krieg das Weib lieb?

                                        Das weib lied, die Gattin theuer?



                                        O, meine kleine Schwester,

                                        Buß meine leimichten Stieseln,

                                        Keinige meinen blutigen Degen;

                                        Dann fange ich an zu reden.



                                        O, meine kleine Schwester,

                                        Im Krieg ist das Weib nicht lieb.

                                        (Nicht) das Weib lieb, die Gattin theuer;

                                        Im Krieg ist lieb der blanke Degen,

                                        Ein starkes Pferd,

                                        Das den Mann (Kerl) aus dem Krieg rettet,

                                        Den feindlichen Degen zu wechseln,

                                        Die Flinte aus des Vornehmen Hand.


                                

                Schon erscholl die Post des Krieges,

                Schon erging der Ruf der Feindschaft,

                Wer von uns geht nun zum Kriege?

                Jüngster Bruder, gröster Bruder!

                Die höchsten Hüte, die schönsten Pferde,



                Die stolzesten Pferde, die deutschesten Sättel!





                Eilig rüstet' ich den Bruder,

                Rüstet' ich und unterwies ihn:

                Lieber Bruder, guter Bruder,

                Reit' nicht vorwärts, bleib'nicht rückwärts,



                Denn der Feind erschlägt die ersten,

                Und der Feind erschlägt die letzten.

                Dreh' dich mitten in den Krieg hin,

                Halt dich nah am Fahnenträger,

                Denn die Mitte kommt nach Hause.

                Brüder kam zurück nach Hause



                Ging vor seines Vaters Thür:

                „Vater, komm, erkenn den Sohn!

                Vater kam und kannt ihn nicht.“



                Ging vor seiner Mutter Thür:

                „Mutter, komm, erkenn den Schon!

                Mutter kam, erkannt ihn nicht.“



                Ging vor seines Bruders Thür:

                „Bruder, komm, erkenn den Bruder!

                Bruder kam, erkannt ihn nicht.“



                Ging vor seiner Schwester Thür;

                „Schwester, komm, erkenn den Bruder!“

                Schwester kam, erkannt den Bruder –



                Woran kannt ich meinen Bruder?

                Kannt ihn an den kurzen Kleidern,

                Kannt ihn an dem niedern Mantel,

                „Lieber Bruder, guter Bruder,

                Sag', erzähle mir vom Kriege!

                Sprich, wie lebt man in dem Kriege?

                Ist im Kriege auch das Weib lieb?

                Lieb das Weib, die Gattin theuer!“



                „Liebe Schwester, kleine Schwester!

                Zieh mir aus die staubgen Kleider,

                Wisch mir ab den blutgen Degen,

                Dann erzähl ich dir vom Kriege.



                Nein im Krieg ist nicht das Weib lieb,

                Nicht das Weib, die Gattin theuer!

                Lieb im Krieg ist blanker Degen,

                Lieb im Krieg' ein wackres Pferd,



                Das den Mann vom Kriege rettet.

                Lieb, zu wechseln Feindes Degen,

                Das Gwehr aus Feindes Hand.“

Laul räägib loo mehest, kes tõotas naist mitte võtta, kuid nägi, et ei saa naiseta elada ja otsustas naise puust valmistada.


                                

                                    Ellekenne, Wellekenne!

                                    Kassike, kannicke!

                                    Töotid Naiseta ellada,

                                    kassike, kannicke!

                                    Abbikasata karrata,

                                    kassike kannicke!

                                    Ärra koolda kossimatta. -

                                    Sait ellama, sait ollema, -

                                    Es sa Naiseta Elletud, -

                                    Wottit tetta Puusta Naista. -

                                    Wahtarasta walmistatta. -

                                    Puust saab Naine puhtaënne, -

                                    Wahtarasta saab walgeënne, -

                                    Ounapuust saab öggewenne, -

                                    Sarrapuust saab sirgeënne. -

                                    Ellakenne, Wellekenne! -

                                    Kolm on Naisele waiata, -

                                    Sisse ella Hengekesta, -

                                    Suhho kulla kelekesta, -

                                    Pähhe Marja Melekesta. -

                                    Ellakenne! Wellekenne! -

                                    Wottit tetta Puusta Naista, -

                                    Wissa Tammesta tahhuda, -

                                    Panna kulda Palgeëlle, -

                                    Höbbedad ülle öllade. -

                                    Maggat Öö, maggat katsi. -

                                    Läksit kolmata maggama,

                                    kassike, kannicke!

                                    Löidsit külmad kulla külled, -

                                    Kalledat kaintele allused, -

                                    Jälledat Höbbeda Jälged. -

                                    Ellakenne! Wellekenne! -

                                    Ei sa Naista sita Maalta, -

                                    Neista neljasta küllasta: -

                                    Säda Säred soudemaie, -

                                    Labba Jallad laskemaie. -

                                    Peig lät perra Möllaksi, -

                                    Sädab Laiwa Saksa Male, -

                                    Purjud pikkas Pihkeweta. -

                                    Toob siis Naine Saksa Maalta. -


                                

                                    Härtlichgeliebter, Brüderchen!



                                    Du versprachst ohnbeweist zu leben,



                                    Ohne Gehülsin zu springen,



                                    Ungefreit zu sterben.

                                    Da du lebtest und warst (allein)

                                    Kamst du nicht fort ohne Weib.

                                    Du unternahmst aus Holz ein Weid zu machen,

                                    Aus Lähnenholz sie zu versertigen.

                                    Aus Holz wird ein reines Weid,

                                    Aus Lähnenholz ein Weißes,

                                    Aus Apfelholz ein Grades,

                                    Aus Nußbaumholz ein Schlantes.

                                    Liebchen! Brüderchen!

                                    Dren Dinge sind nöthig einem Weide,

                                    In ihr eine zärtliche Seele,

                                    Im Munde eine goldene (liebliche) Zunge,

                                    Im Kopf Beeren=Verstand (angenehmer Wiß).

                                    Liebchen, Brüderchen!

                                    Du unternahmst es, aus Holz ein Weid zu machen,

                                    Aus einer zähen Eiche sie zu schnißen,

                                    Ihr Geficht zu vergülben,

                                    Die Schultern zu versilbern.

                                    Du schläfst (ben ihr) eine Nacht, du schläfst zwen.

                                    Du giengst die dritte schlafen,



                                    Fandest des Goldes Seiten kalt,

                                    Hart war es unter seinen Urmen,

                                    Grauerlich die Spuren des Silbers.

                                    Liebchen! Brüdrechen!

                                    Kriegst du kein Weib hier aus dem Lande,

                                    Aus diesen vier Dörfern:

                                    So richt die Beine zum Rudern,

                                    Deine Fußblätter zum Lauf!

                                    Der Bräut'gam geht ins Hintertheil mit dem Steuerruder,

                                    Richtet das Schif nach Deutchland

                                    Die langen Seegel nach Pleskau.

                                    Da bringt er fich eine Gattin aus Deutschland.




    Hupeli tõlge





    Härtlichgeliebter, Brüderchen!                            

    Du versprachst ohnbeweist zu leben,

    Ohne Gehülsin zu springen,                                

    Ungefreit zu sterben.                                     

    Da du lebtest und warst (allein)                          

    Kamst du nicht fort ohne Weib.                            

    Du unternahmst aus Holz ein Weid zu machen,               

    Aus Lähnenholz sie zu versertigen.                        

    Aus Holz wird ein reines Weid,                            

    Aus Lähnenholz ein Weißes,                                

    Aus Apfelholz ein Grades,                                 

    Aus Nußbaumholz ein Schlantes.                            

    Liebchen! Brüderchen!                                     

    Dren Dinge sind nöthig einem Weide,                       

    In ihr eine zärtliche Seele,                              

    Im Munde eine goldene (liebliche) Zunge,                  

    Im Kopf Beeren=Verstand (angenehmer Wiß).                 

    Liebchen, Brüderchen!

    Du unternahmst es, aus Holz ein Weid zu machen,           

    Aus einer zähen Eiche sie zu schnißen,

    Ihr Geficht zu vergülben,                                 

    Die Schultern zu versilbern.                              

    Du schläfst (ben ihr) eine Nacht, du schläfst zwen.       

    Du giengst die dritte schlafen,                           

    Fandest des Goldes Seiten kalt,                           

    Hart war es unter seinen Urmen,                           

    Grauerlich die Spuren des Silbers.                        

    Liebchen! Brüdrechen!                                     

    Kriegst du kein Weib hier aus dem Lande,                  

    Aus diesen vier Dörfern:                                  

    So richt die Beine zum Rudern,                            

    Deine Fußblätter zum Lauf!                                

    Der Bräut'gam geht ins Hintertheil mit dem Steuerruder,   

    Richtet das Schif nach Deutchland                         

    Die langen Seegel nach Pleskau.                           

    Da bringt er fich eine Gattin aus Deutschland.            

    Deine Segel hin nach Rußland,

    Hol' ein Weib dir aus der Ferne.


                                

Der Hagestolze

J. G. Herder

                                                                    

                                

Liebchen, Brüderchen, du sagtest:



Daß man ohne Weib ja leben,

Daß man ungefreiet sterben,

Daß man könn' allein tanzen.

Brüderchen, du lebtest also,

Und du fandest dich gar einsam,

Und du unternahmst aus Holze

Dir ein Weibchen selbst zu bilden.

Gar ein reines, gar ein Weißes,

Gar ein grades, gar ein schlankes,

Gar ei dauerhaftes Weibchen.

Liebchen, Brüderchen, drei Dinge

Sind zu einem Weibe nöthig,

In ihr eine zarte Seele,

Golden Zung' in ihrem Munde,

Angenehm Witz im Haupte.



Und du unternahmst dem Bilde



Sein Gesichtchen zu vergülden,

Seine Schultern zu versilbern

Nahmst es nun in deine Arme

Eine, zwei und drei der Nächste:

Fandest kalt des Goldes Seiten

Fandest hart ihrs untern Armen

Grauerlich die Spur des Silbers.

Liebchen, Brüderlein, drei Dinge

Sind zu einem Weibe nöthig,

Warme Lippen, schlanke Arme

Und ein liebevoller Busen.

Wähl' ein Weib dir aus den Mädchen,

Wähl' ein Weib aus unserm Lande,

Oder richte deine Füsse

Hin zum Rudern, hin zum Laufen

Richt' dein Schifchen hin nach Deutschland,

1779. aastal avaldati eesti laulud ühes teiste rahvaste lauludega J. G. Herderi rahvalaulukogus "Volkslieder" (1778/79). Kogus on kõrvuti suurrahvaste kirja pandud laulud väikerahvaste suulise loominguga. Oma riigita rahvaste jaoks algatas Herderi rahvalaulukogu (ja tema ideed üldisemalt) rahvusliku ärkamise ja enesevabastamise protsessi.

Herder, kes esimesena õpetas vastuvõtliku hingega kuulama rahvaste hääli ja neis jumala hinge ära tundis, andis esimese tõuke eesti rahvalaulude tähelepanemiseks ja kogumiseks.

Villem Reiman 1900

Herder saabus Liivimaale 1764. aasta novembris peale õpinguid Köningsbergi ülikoolis. Järgnevad neli ja pool aastat elas Herder Riias, kus oli toomkoolis õpetaja ning hiljem pastor. "Herderlik sünnib just Riias", väidab Kurt Stavenhagen. Nimelt Liivimaal puutus Herder kokku kohalike elanikega ning sai osa nende ehedast laulmisest. Esile on toodud 1765. aasta jaanipäev, mil Herderil õnnestus pidustustest osa saada Riia lähedal maamõisas sõpra külastades.

Kas teate ka, et mul on endal olnud juhus näha selle vana metsiku laulu, rütmi ja tantsu elavaid riismeid elavate rahvaste esituses, kellelt meie kombed pole veel täielikult jõudnud välja juurida keelt, laule ja kombeid, et anda asemele midagi väga kärbitut või üleüldse mitte midagi.

J. G. Herder 1773

1773. aastal andis Herder trükki oma esimese rahvalaulukogu "Alte Volkslieder". Kogu sisaldas vaid kirjalikest allikatest pärit laule, mis olid organiseeritud nelja raamatusse. Igal raamatul oli eraldi iseseisev eessõna. Eesti lauludest kaasati kogusse "Jörru! Jörru!", mille Herder avastas Königsbergi ajalehest 8. juunil 1764. aastal. Herderi rahvalaulukogu sai palju ilmumiseelset kriitikat ning seda mõnitati avalikult. 1774. aastal tõmbas Herder pilkehirmus piduri kogu ettevõtmisele ja kogu jäi avaldamata.

Kogu ilmumatajäämist on kahetsetud temas sisalduvate noorusvärskete ja julgete eessõnade tõttu. Esimese ja neljanda raamatu eessõnad on esmakordselt tõlgitud eesti keelde ja nendega on võimalik tutvuda siin:
Esimene raamat. Tõlkinud Reet Bender ja Vahur Aabrams, toimetanud Vahur Aabrams
Neljas raamat.Tõlkinud Reet Bender ja Vahur Aabrams, toimetanud Vahur Aabrams

Me asume langeval mäenõlval: pool sajandit veel ja on liiga hilja. [...] Rahva kogu elava mõttelaadi riismed veerevad järjest kiirema hooga unustuse kuristikku. Nõndanimetatud kultuuri valgus õgib nagu vähk kõike enda ümber!

J. G. Herder 1773

Herderi rahvalauluentusiasm ei näidanud raugemise märke. Mõte kõigi rahvaste hääli ühendavast antoloogiast võttis üha konkreetsema kuju ning Herder asus kavandama uut ja varasemast põhjalikumat kogu. Sinna juurde kuulus üleskutse Liivimaa haritlastele koguda eestlaste ja lätlaste rahvalaule.

Herderi metoodilised juhiseid rahvalaulude kogumiseks:

„Kirjutada tuleb nii, nagu nad on, algkeeles, küllaldase selgitusega, pilkamata ja maha tegemata, ilustamata ja õilistamata, kui võimalik, siis meloodiaga ja kõige sellega, mis rahva elu juurde kuulub“.

„… mitte rääkida ise, vaid lasta rääkida: mitte küsida, milleks see oleks hea, vaid esitada seda, olgu ta hea või mitte: mitte ilustada: mitte religioonimütsi pähe suruda või klassikalisest maitsest lähtuvalt moonutada, vaid näidata, nagu ta on, aga truuduse, lusti ja armastusega.”

Herder pöördus palvega rahvalaule koguda Põltsamaa pastori A. W. Hupeli poole. Herderi pöördumisest ei ole alles jäänud ühtki kirja, kuid Hupeli juhendatud rahvalaude kogumisprotsessist on säilinud mitmeid kirju, mille vahendusel on võimalik aimdust saada ettevõtmise olemusest. Eesti laulud kogus Hupel ise, kuid läti laulude saamiseks edastas palve laule koguda Riias tegutsevatele sõpradele kirjastajale Johann Hartknochile ja loodusuurijale Jakob Benjamin Fischerile, kes omakorda pöördusid Võnnu praosti Heinrich Baumanni ja Āraiši pastori Gustav Bergmanni poole.

A. W. Hupeli vahendusel sai Herder lühikese ajaga 79 läti ja 8 eesti rahvalaulu koos võimalikult täpsete saksakeelsete tõlgete ja kommentaaridega. Eesti lauludest tegi Herder Hupeli tõlkele tuginedes oma versioonid ja lisas lauludele pealkirjad. Liivimaalt saadetud eesti ja läti laulude originaaltekstid on Herderi isikuarhiivs Berliinis. Õpetatud Eesti Selts avaldas 1896. aastal Hupeli poolt saadetud käsikirjad koos märkustega.

Eesti laulude tutvustamisel tugines Herder peamiselt Hupeli tähelepanekutele, kuid erinevalt Hupelist, kes nimetas rahvalaule „vanaeitede sünnitisteks” ega omistanud neile mingit esteetilist väärtust, näeb Herder neis spontaanset luuleandi, esitades neid kõrvuti teiste rahvaste lauludega kui kõige ehedamat luulet, mis ei ole sündinud õpetatud luuletaja kirjutuslaua taga, vaid elava mulje, tundmuse silmapilgust.

Liina Lukas 2011

“Eesti laulud on vanaeitede sünnitised; pole ime, et nad on palju mõttetumad kui mõnede laadalaulikute omad, kes olid ometi auväärsed kingsepad jne.”

“Nende stroofide ilu kohta ei ole vaja tõendust, siin on tegu rahva ehedate, tõeliste, loomupäraste lauludega, mitte laulu abstraktse ideaaliga.”

1778. ja 1779. aastal andis Herder kahes köites välja pikalt kavandatud rahvalaulukogu “Volkslieder”. Esimeses köites on kolm raamatut, igas raamatus 24 laulu. Teises köites on samuti kolm raamatut, kuid igas raamatus 30 laulu. Kokku 162 laulu 18 eri rahvalt. Laulud on organiseeritud teemade kaupa, nii et eri rahvaste laulud on segamini. Herder nägi ette, et tema kogu tuleb lugeda algusest lõpuni järjest. Sel moel lugeja muutub läbi erinevate rahvaste laulude empaatiavõimelisemaks.

Kas ei tuleks poolmetsikute või metsikute (rahvaste) juures tegeleda mitte üksi nina, kuju või välise elulaadi ebaoluliste osadega! Mitte üksi rääkida sellest, mida nende maa sisse toob ja kuidas neid paremini orjastada, ära kasutada, piinata…. Rääkida mitte ainult sellest, mis nad ei ole – inimesed nagu meie! lihvitud (policierte) rahvad! Ja kristlased! – vaid sellest, mis nad on? Anda truu pilt nende mõttelaadist, tundmustest, hingelaadist, keelest… meil tuleb vaadata nende laule!

J. G. Herder

Eesti laulude hulgast valis Herder oma kogu ilmestama neli pulmalaulukatkendit , millele pani pealkirja “Einige Hochzeitlieder“ . Pulmalaulule järgneb kontrastina kaebelaul , milles kurdetakse pärisorja raske saatuse üle. Herder pani sellele loole dramaatilise pealkirja „Klage über die Tyrannen der Leibeigenen“ . Kolmandasse raamatusse, mis näitab inimest võitluses, on Herder pannud sõjalaulu peakirjaga „Lied vom Kriege“ . Lisaks tõi Herder eesti laule tutvustavas osas ära "Jörru! Jörru!" laulu.

Raamatuid, kunste, linnu, tehtud seltskondlikku mõtlemisviisi neil veel ei ole: ja see, milles väljendub nende loomulik mõttelaad, sai olla vaid see, mida Jumal oli neile andnud: keel, heli, liikumine, kirjeldus, proportsioon, tants: ja see, mis kõik selle kokku sidus - laul.“

J. G. Herder

Herder andis 1799. aastal teada, et plaanib oma rahvalaulukogule teist täiendatud trükki. Paraku ta oma tööga enne surma 1803. aastal lõpule ei jõudnud. Johannes Müller koos Herderi abikaasa Carolinega viis töö lõpule. 1807. aastal sai valmis teine trükk, millel pealirjaks „Stimmen der Völker in Liedern“ ("Rahvaste hääled lauludes"). Varasema kogu temaatiline ülesehitus asendub geograafilise printsiibiga. Teise trükki lisandus veel üks eesti laul, millele Herder oli oma versiooni teinud „Der Hagestolze“ ("Vanapoiss") ..

Kui esimene trükk võeti vastu tagasihoidlikult, siis teine trükk sai suure menu osaliseks.

Niisiis oli Herder see, kes tõi eesti ja läti rahvalaulu maailmakirjandusse, esitades seda kui tõsiselt võetavat ja võrdväärset kultuurilist pärandit ning enamgi veel – tõstis rahvalaulu otse žanritehierarhia tippu.

Liina Lukas 2016

Tuleb siiski tõdeda, et Herderi rahvalaulukogu ei muutnud päevapealt üldsuse suhtumist. Ometigi andis Herderi huvi ja käsitlus rahvalauludele auväärsema kuma ning järk-järgult hakati neisse suhtuma suurema lugupidamisega. Terve 19. sajandi vältel on Herderi ideed innustanud eesti rahvalaukogujaid ja uurijaid. Jakob Hurt, kelle panus eesti rahvaluule talletamisse on hindamatu, toetus Herderi pärandile koostades kuulsa üleskutse rahvaluulet koguda ("Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele" 1888). Hurt on meenutanud, et gümnaasiumis õppides tutvus ta just nimelt Herderi antoloogia vahendusel eesti rahvalauluga.

Herderi kogu vahendusel on eesti rahvalaulud jõudnud mitmetesse huvitavatesse kohtadesse. Näiteks Karl Marx kasutas eesti pulmalaulukatkendit ja “Jörru! Jörru!“ laulu osana armastuskirjast, mille saatis oma kihlatule. F. R. Kreutzwald kasutas sõjalaulu motiivi “Kalevipojas” ning Karl Immermann valis laulu “Jörru! Jörru!” oma ajaloolisse-triloogiasse “Alexis”. Herderi kogu vahendusel on laulud jõudnud ka inglise keelde.

Kogutud eesti laulud kuulusid suulisse traditsiooni. Eestis nimetatakse neid laule regivärsiliseks rahvalauluks. Regilaul on alguse saanud ajal, mil läänemeresoome rahvad olid veel vahetus kontaktis, sest peaaegu kõigile on regivärsiline rahvalaul omane. Regilaulule on iseloomulik mõttekordus, algriim ja kindel värsimõõt. Regilaul koosneb kolmest võrdselt tähtsast osast: sõnad, viis ja esitus.

Regilaul koosneb värssidest ja igas värsis on kaheksa silpi. Need kaheksa silpi vastavad kaheksale toonile. Väga lihtne. „Kui ma hakkan laulemaie.“ Selline on regilaulu aatom. Regilaul voolab ilma katkemiseta, veereb pausideta. Sedasi kordub kaheksasilbine ülesehitus ikka ja jälle. Regilaul on nagu jõgi, millega laulja liitub. Me hüppame voolavasse jõkke, jõgi liigub edasi, hüppame sealt välja, jõgi liigub ikka edasi.

Veljo Tormis

Regivärsilisele rahvalaulule on iseloomulik pidev muutumine ja kohanemine uute oludega. Värsiridasid saab liita kokku ja lahutada ning seeläbi luua uusi väljendusviise vastavalt olukorrale. Et paremini suunda hoida regilaulu maailmas jagatakse ühe laulu eri variandid laulutüüpi, seejuures võivad ühes laulus olla mitme laulutüübi elemendid. Laul pärisorja raskest elust kuulub laulutüüpi „Oleks minu olemine“ või „Mõis külas“. Laul sõjast kuulub laulutüüpi „Venna sõjalugu“ ja on eesti üks tuntumaid lüroeepilisi laule, mille eri variante kogutud üle 700. Laul puust naise meisterdamisest kuulub laulutüüpi „Kuldnaine“ ja seda on kogutud ligi 150 varianti.

Eesti laulude tänapäevased variandid.
Venna sõjalugu:

https://www.youtube.com/watch?v=6ofYMifkHkg

https://youtu.be/Q20zfJCFUvE

https://arhiiv.err.ee/vaata/etv-live-oort
"Oort" algab 42.5

https://muzlan.top/en/track/371745446_456451694

Kuldnaine:

https://www.youtube.com/watch?v=-EGq7SUVSAA

https://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-ballaadid-168821/similar-118896
"Kuldnaine" algab 55.5.

https://www.youtube.com/watch?v=Mq9fwlmhyVY&list=PLoIZT-EcmO87EGTf4lJ5x5gz_NDwVfdbr&index=5

Eestlased peavad end laulurahvaks. Laul ja lauluga väljendatav on olnud eestlaste viis kasvatada ühtsustunnet rahvusena ning väljendada eneseksolemist. Rahvuslikul ärkamisajal sai laulust võimas vahend rahvustunde loomiseks ja see viis esimese üldlaulupeoni 1869. aastal. Sellest ajast alates on laulurahvaks olemist ikka ja taas kinnitatud. Järjepidevalt taasluues ja kinnitades laulurahva kuvandit.

Kasutatud kirjandus:


Acht estnische Volkslieder aus Herders Nachlaß und dreizehn aus Wielands Teutschem Merkur (1787) nebst mehreren alten Hochzeitsgedichten

in estnischer Sprache. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft uz Dorpat. Dorpat 1896, Bd. 16, lk. 239–267.

Jaago, Tiiu 1993. Kuldnaine. Tartu: Tartu Ülikool, lk 9–11. 

Jürjo, Indrek 2004. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn: Riigiarhiiv.

Kelch. Christian 2004 [1695]. Liivimaa ajalugu. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, lk 17–18.

Laugaste, Eduard 1976. Saaksin ma saksa sundijaks. Tallinn: Eesti Raamat, lk 227–230.

Lukas, Liina 2011. Eesti rahvaluule baltisaksa luule inspiratsiooniallikana. Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 675–697.

Lukas, Liina 2016. Herder keelest ja kirjandusest. Balti kirjakultuuri sümpoosioni järelkaja. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 41–44.

Olesk, Peeter 1986. Eesti-saksa kirjandusalased kontaktid XIX saj. Alguses. Eesti rahvalaul ja K.

Immermanni triloogia „Alexis“. Tartu: TRÜ Tometised. Vihik 727, lk 118–121.

Paškevica, Beata 2016. Läti rahvalaulud Johann Gottfried Herderi kogus. 

Mäetagused, nr 65. – https://www.folklore.ee/tagused/nr65/pashkevica.pdf  (15. 05. 2019).

Rauch, Georg 1939. Üks eesti rahvalaul hilisema humanisimi huviobjektina. – Ajalooline Ajakiri, nr 1, lk 39–43.

Šmidchens, Guntis 2014. The Power of Song. Nonviolent national culture in the Baltic singing revolution.

 Seattle ; London : University of Washington Press ; Copenhagen : Museum, lk 24– 9.

Tedre, Ülo 1961. Eesti rahvalauludest K. Marxi albumis. – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 517–528.

Tedre, Ülo, Veljo Tormis (koost.) 1997. Regilaulik. Tallinn: SP Muusikaprojekt, lk 4–11.

Veljo Tormis. http://www.regilaul-film.com/est/taustainfo.html#zitate. 

Undusk, Jaan 1995. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 577–587.

J. G. Herderi tsitaadid on Liina Lukase tõlgitud eesti keelde ning pärinevad artiklist, mis peatselt ilmub.

A companion to the works of Johann Gottfried Herder 2008, 2010. Toimetanud Hans Adler ja Wulf Köpke. Rochester (N.Y.) : Camden House.

Herder, Johann Gottfried, Philip V. Bohlman 2017. Song Loves the Masses. Herder on Music and Nationalism. University of California Press.

Kuutma, Kristin 1998.Kultuuriidentiteet, rahvuslus ja muutused laulutraditsioonis. Mäetagused nr. 7. https://www.folklore.ee/tagused/nr7/kuutma.htm

Ojamaa, Triinu, Kristel Karu-Kletter 2014. Diasporaa-eestlaste enesekuvand muutuvas maailmas. Methis nr. 13.

http://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas/

http://www.regilaul-film.com/est/taustainfo.html#liedtexte

Herder Nachlass XIV: 48. Herderi isikuarhiiv, Berliini Riigiraamatukogu Preisi kultuuripärandi käsikirjade osakond 

(Staatsbibliothek zu Berlin Preußischer Kulturbesitz).

Kasutatud pildid:


Schlichting, Ernst Hermann 1842. Liivimaa talurahva pulm, EKM j 9 M 392, Eesti Kunstimuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/1448867

Buddeus, Carl Friedrich Christian 1836. Kopli rand, EKM j 190:34 G 2257, Eesti Kunstimuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/1211678

Dücker, Eugen Gustav 1860. Saaremaa maastik, EKM j 190:369 M 701, Eesti Kunstimuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/249693

Hefftler, Karl. Luhamaastik, EKM j 190:156 M 573, Eesti Kunstimuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/248680

Ungern-Sternberg, Carl 1829. Vaade Riiale, AM _ 6834:1 G 1036:1, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2819868

Schlichting, Ernst Hermann 1850. Lehma karja ajamine, EKM j 7928 G 7754, Eesti Kunstimuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/1479807

Schlichting, Ernst Hermann 1855. Vihterpalu tants, EKM j 153:1086 G 1586, Eesti Kunstimuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/1483685

Kits, Elmar 1948. Üldlaulupidu., ERM K 5367, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/774100

Homann, Johann Baptist (ligikaudu 1700-1720). Ducatum Livoniae et Curlandiae, KMM GR 1649, 

Tartu Ülikooli kunstimuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/3026560

Roux, Jacob Christian Wilhelm 1800. Herders Lieblingsplatz auf dem Ettersberge, Tartu Ülikooli raamatukogu, https://dspace.ut.ee/handle/10062/6150 

Hagen, August Matthias 1800. Suedliche Ansicht der Stadt Wenden, Tartu Ülikooli raamatukogu, https://dspace.ut.ee/handle/10062/23395 

Brotze, Johann Christoph. Eestlaste rõivastus Pärnu ümbruses, 

https://et.wikipedia.org/wiki/Fail:Eestlaste_r%C3%B5ivastus_P%C3%A4rnu_%C3%BCmbruses,_Brotze.jpg 

Anonüümne autor 1866. Liv,- Est- & Kurland. Tartu Ülikooli raamatukogu, https://dspace.ut.ee/handle/10062/8642 

Olearius, Adam 1647. Mare Balthicvm oder Ost See, Tartu Ülikooli raamatukogu, https://dspace.ut.ee/handle/10062/2877 

Stavenhagen, Wilhelm Siegfried 1860. Vaade Riiale muulilt, AM _ 14140 G 6907:11, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2502876

Tundmatu baltisaksa kuntsnik. Tantsustseen, EKM j 190:632 M 894, Eesti Kunstimuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/1447475

Graff, Anton 1785. Porträt Johann Gottfried Herder, https://nat.museum-digital.de/index.php?t=objekt&oges=917 

Darbes, Joseph Friedrich August. A.W.Hupel. Portree., AM _ 13530 G 4723, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/3609822

Videod on ETV arhiivist.

Herder, kes esimesena õpetas vastuvõtliku hingega kuulama rahvaste hääli ja neis jumala hinge ära tundis, andis esimese tõuke eesti rahvalaulude tähelepanemiseks ja kogumiseks.

Villem Reiman 1900

Kas teate ka, et mul on endal olnud juhus näha selle vana metsiku laulu, rütmi ja tantsu elavaid riismeid elavate rahvaste esituses, kellelt meie kombed pole veel täielikult jõudnud välja juurida keelt, laule ja kombeid, et anda asemele midagi väga kärbitut või üleüldse mitte midagi.

J. G. Herder 1773

Me asume langeval mäenõlval: pool sajandit veel ja on liiga hilja. [...] Rahva kogu elava mõttelaadi riismed veerevad järjest kiirema hooga unustuse kuristikku. Nõndanimetatud kultuuri valgus õgib nagu vähk kõike enda ümber!

J. G. Herder 1773

Herderi metoodilised juhiseid rahvalaulude kogumiseks:

„Kirjutada tuleb nii, nagu nad on, algkeeles, küllaldase selgitusega, pilkamata ja maha tegemata, ilustamata ja õilistamata, kui võimalik, siis meloodiaga ja kõige sellega, mis rahva elu juurde kuulub“.

„… mitte rääkida ise, vaid lasta rääkida: mitte küsida, milleks see oleks hea, vaid esitada seda, olgu ta hea või mitte: mitte ilustada: mitte religioonimütsi pähe suruda või klassikalisest maitsest lähtuvalt moonutada, vaid näidata, nagu ta on, aga truuduse, lusti ja armastusega.”

Liina Lukas 2011

“Eesti laulud on vanaeitede sünnitised; pole ime, et nad on palju mõttetumad kui mõnede laadalaulikute omad, kes olid ometi auväärsed kingsepad jne.”

“Nende stroofide ilu kohta ei ole vaja tõendust, siin on tegu rahva ehedate, tõeliste, loomupäraste lauludega, mitte laulu abstraktse ideaaliga.”

J. G. Herder

Raamatuid, kunste, linnu, tehtud seltskondlikku mõtlemisviisi neil veel ei ole: ja see, milles väljendub nende loomulik mõttelaad, sai olla vaid see, mida Jumal oli neile andnud: keel, heli, liikumine, kirjeldus, proportsioon, tants: ja see, mis kõik selle kokku sidus - laul.“

J. G. Herder

Niisiis oli Herder see, kes tõi eesti ja läti rahvalaulu maailmakirjandusse, esitades seda kui tõsiselt võetavat ja võrdväärset kultuurilist pärandit ning enamgi veel – tõstis rahvalaulu otse žanritehierarhia tippu.

Liina Lukas 2016

Veljo Tormis

Eesti laulude tänapäevased variandid. Venna sõjalugu:

Kuldnaine:

Kasutatud kirjandus:

Kasutatud pildid:

E-näituse koostaja: Katrin Angel Tehniline teostus: Andi Angel

Eesti laulude tänapäevased variandid.
Venna sõjalugu:

E-näituse koostaja: Katrin Angel
Tehniline teostus: Andi Angel