Ühe kindla viitamissüsteemi järjekindel kasutamine nõuab kirjutajalt nii teadmisi kui ka tähelepanu. Algajale kirjutajale on tõsiseks väljakutseks kõikide viitamise nüansside iseseisev omandamine. Seepärast keskendugem siinkohal nendele eksimustele, mis esinevad sageli üliõpilaste referaatides ja seminaritöödes. Sagedasemad puudused on esitatud esinemissageduse järjekorras. Ehk teravdab see Sinu pilku enda kirjutiste suhtes ja aitab kaasa korrektse viitamise reeglistiku omandamisele.

I. Vähe kogenud kirjutaja puhul on sagedasimaks puuduseks teiste autorite mõtete, andmete ja seisukohtade laenamine lõikude kaupa. Enamasti lisavad kirjutajad viite lõigu lõppu ega osuta täpselt, milline osa lõigust põhineb laenatud allika(te)l ja milline on kirjutaja enda osa. Korrektne on integreerida mitme autori seisukohti, viidates neile täpselt, ja eristada enda isiklik panus (märgitud tumedas kirjas Näites 1).

Näide 1. Alternatiivsete meetodite kasutamisel on täheldatud, et mõned neist (nt ajurünnak, skeemide ja jooniste kasutamine) on eriti sobilikud kriitilise mõtlemise ja arusaamise arendamiseks (Michel et al., 2007; Muir-Herzig, 2004), kuna need stimuleerivad mõtlemist ja soodustavad oma arvamuse/ arusaamise avaldamist. Teised alternatiivsed meetodid – rühma- ja paaristöö ning rollimängud/ simulatsioonid/ draama elemendid, mis imiteerivad reaalseid situatsioone ning probleeme – sobivad õpilaste sotsiaalsete oskuste kujundamiseks (Hollingsworth & Hoover, 1991).

II. Valesti viidatakse Interneti allikale. Nii kirjutatakse või kopeeritakse ümarsulgudesse laenatud teksti järele Interneti aadress, kust allikas on kättesaadav. Ometi on igal Interneti allikal autor või pealkiri, enamasti ka ilmumisaasta. Seega, APA viitamissüsteemi üldine põhimõte – kasutada autori perenime või teose pealkirja + aastaarvu – kehtib ka siin (Näide 2). Kasutatud kirjanduse loetelus, kus esitatakse kõik allika ilmumisandmed, tuuakse välja ka Interneti aadress (Näide 3).

Näide 2. Narratiivi loogika kui kvalitatiivsete andmete esitamise strateegia eeldab andmete korrastamist vastavalt uurija loodud süžeele ning andmed esitatakse sellises järjekorras, nagu need kõige paremini sobituvad loo kui tervikuga (Chenail, 1995).

Näide 3. Chenail, R. J. (1995). Presenting Qualitative Data. The Qualitative Report, 2(3). Külastatud 13. mail, 2009, aadressil http://www.nova.edu/ssss/QR/QR2-3/index.html

III. Sageli tekitavad viitamisel segadust erinevad nõuded kahe autoriga, kolme kuni kuue autoriga ja rohkem kui kuue autoriga allikate puhul.

1. Kui autoreid on kaks, nimetatakse alati mõlemat. Teksti sees ühendatakse autorite perenimed sidesõnaga ja (Näide 4); sulgudes kasutatakse &-märki (Näide 5).

Näide 4. Smith-Gratto ja Fisheri (1999) hinnangul on peamisteks põhjusteks, miks õpetajad arvutit aineõppes kasutusele ei võta, õpetajate vastuseis integreerida arvutiõpetus ainekavadega, puudulik õpetajakoolitus, tehnilise ja pedagoogilise toetuse puudumine, aja ja huvi puudus kolleegide seas.

Näide 5. Traditsioonilise õpetuse puhul on õpilaselt eeldatud klassiruumis passiivset rolli – et ta suure osa ajast õpetajat kuulaks, teadmised vastu võtaks ja „ära õpiks“ (McCarthey & Peterson, 1998).

2. Kui autoreid on kolm kuni kuus, loetletakse esimesel korral üles kõikide autorite perenimed (Näide 6). Edaspidi kirjutatakse välja ainult esimene autori perenimi ja lisatakse sellele lühend jt eesti keeles (Näide 7) või et al. inglise keeles (Näide 8). (Pane tähele punkti ja koma kasutamist näidetes!)

Näide 6. Enamasti tunnistavad õpetajad infotehnoloogia vajalikkust oma isiklikus töös ja ühiskonnas tervikuna, kuid kahtlevad, kas kaasaegsed ühist planeerimist soosivad õppemeetodid, mis mõeldud toetama muutusi klassiruumis, on paremad kui traditsioonilised strateegiad (Campbell, McNamara, & Gilroy, 2004).

Näide 7. Nii peetakse õpilase passiivse rolli üheks põhjuseks seda, et pikka aega on olnud hariduse mõõtmisel aluseks teadmised õppeainetes (Campbell jt, 2004).

Näide 8. Teachers tend to doubt whether modern teaching methods that support changes in classroom work and favour mentoring are any better than traditional coherent methods focusing on contents (Campbell et al., 2004).

3. Kui autoreid on rohkem kui kuus, viidatakse juba esimesel korral üksnes esimesele autorile ja kasutatakse lühendit jt või et al. (Näide 9 ja 10). Kasutatud kirjanduse loetelus esitatakse detailsed ilmumisandmed kõikide autorite kohta (Näide 11).

Näide 9. Blom’i jt (2001) hinnangul võimaldab hästi kavandatud arvutitund õpilastel iseseisvalt töötada. Selleks kasutavad õpetajad meelsasti tööjuhendeid.

Näide 10. Lihtne on valida õpilasele sobiv töötempo ja jagada vastavalt sellele samal ajal erinevaid ülesandeid (Blom et al., 2001).

Näide 11. Blom, M., ten Brinke, J., van Oel, B. J., Rozenburg, R., Remery, M., Muntingh, T., de Veth, J., & de Rijcke F. (2001). ICT School Portraits. Innovative ICT Developments in Schools. Den Haag: Pallas Offset.

IV. Probleemiks võib olla viitamine sama autori mitmele allikale. Sellisel juhul viidatakse autori nimele ainult üks kord ja esitatakse allikad ajalises järjekorras, alustades kõige vanemast. Allikate ilmumisaastad eraldatakse üksteisest komadega (Näide 12).

Näide 12. Sotsiaalne interaktsioon on määrava tähtsusega individuaalse mina (self) loomisel (Biddle, 1986, 1998).

V. Küsimusi, kuidas õigesti viidata, tekitab see, kui allikal puudub autor. Sellisel juhul kasutatakse teksti sees viitamist publikatsiooni pealkirjale ja ilmumisaastale (Näide 13). Kui pealkiri on pikk, kirjutatakse sellest välja ainult kolm esimest sõna (Näide 14). Kasutatud kirjanduse loetelus esitatakse aga kõik allika ilmumisandmed (Näide 15).

Näide 13. Soome õppekavas on õpetaja roll määratletud ülesannetena, mille täitmist õpetajalt oodatakse. Peamisteks ülesanneteks on õpingute suunamine, õpilase personaalse arengu edendamine ning õppima õpetamine (Perusopetuksen opetussuunnitelman perusteet, 2004, lk 23).

Näide 14. Eesti riiklikus õppekavas on määratud kindlaks kooli õppe-kasvatustöö eesmärgid ning õpilase üld-, õppeaine- ja valdkonnapädevused, mille saavutamine on õpetaja ülesanne (Põhikooli ja gümnaasiumi…, 2002, § 2-9).

Näide 15. Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava. (2002). Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määrus nr 56. Riigi Teataja 2002/20/116.

Loe lisaks

Anson, C. M. & Schwegler, R. A. (2005). The Longman Handbook for Writers and Readers. Pearson Education, Inc.

Gillett, A. (2005). Using English for Academic Purposes. A Guide for International Students. Külastatud 13. mail, 2009, aadressil http://www.uefap.co.uk/writing/writfram.htm