Kuna arusaam tehnoloogiast muutus drastiliselt, koos suhtumisega sellesse, siis kerkisid esile erinevad väärarusaamad, mis võivad viia tehnoloogia kasutamise ning loomise küsimustes kaheldavate järeldusteni ning kahjustada adekvaatse tehnoloogilise kirjaoskuse kujunemist.

1. Tehnoloogia kui rakendusteadus

Kuna uute tehnoloogiate loomises ja olemasolevate parendamises on teoreetiline teadus kesksel kohal, on juurdumas ka arvamus, et tehnoloogia ongi vaid teaduse rakendamine. Tegelikkuses ei piisa tehnoloogia parendamiseks vaid teaduse rakendamisest. Tehnoloogia on mäletatavasti nii teoreetilist kui inseneriteadust hõlmav protsess ja produkt.

Avalikkuses kiputakse teadusena kirjeldama isegi olulisi tehnoloogilisi komponente sisaldavaid sündmusi ning uuendusi. Näiteks Hubble kosmoseteleskoop – selle loomise eesmärk on kosmoseuuringute näol küll puhtalt teaduslik, kuid teleskoop ise on teoreetilise ja inseneriteaduse tippsaavutus. Ka uute ravimite loomine on serveeritud puhta teadusena. Loomulikult on teadusel väga oluline ja keskne koht, kuid kogu uurimistegevus töötab tehnoloogilise lõpptulemuse nimel. Arvutitehnoloogias (üks esimesi asju, mis inimesele tehnoloogiaga seostub) on mikrokiibile mahutavate transitorite arvu suurendamine pigem tehnoloogiline, kui teaduslik, saavutus.

Kuna teoreetiline teadus on tehnoloogiaga tihedalt seotud, ei ole üldsegi imekspandav, miks neid võrdsustatakse. See segadus tuleneb ka sellest, et paljud inimesed ei ole aru saanud teoreetilise ja inseneriteaduse ning tehnoloogia kombineeritud rollist moodsate eluviiside kujundamises. Sellise üksteisega seotud süsteemist arusaamine on väga oluline, tegemaks näiteks adekvaatseid poliitilisi otsuseid, kasvõi kuidas jagada teaduslikeks uuringuteks eraldatud rahalisi vahendeid.

2. Tehnoloogiline determinism

Mõned usuvad, et tehnoloogilised muutused ei ole seotud inimteguriga, selle mõjutustega. Tehnoloogia paistab tekkivat tühjalt kohalt ning lõppkasutajal puudub sellele mõju. Et tehnoloogial on inimeste elule tugev ning otsene ühepoolne mõju. Teisti öeldes, tehnoloogia mõjutab ühiskonda, aga mitte vastupidi. Selline idee – tehnoloogiline determinism – tähendab seda et tehnoloogia areng ei ole inimeste poolt kuidagi juhitav.

Tehnoloogiline determinism põhineb inimeste keskse rolli, mida nood mängivad tehnoloogiate kasutamises ja loomises, vääriti mõistmisel. Valitsusliikmed, organisatsioonide juhid, nende heaks töötavad insenerid ja teadlased ning lõpptarbijad, kõigil neil on sõnaõigus selles, mida tehnoloogia peaks tegema, mida see on võimeline tegema ja mida see ka tegelikult teeb. Tehnoloogia peegeldab nii inimeste väärtusi kui möödalaskmisi ja vigu.

Kui vaadata tehnoloogiat läbi determinismi prisma, siis ei ole võimalik kaaluda tehnoloogiaga seonduvaid kulusid ning riske, või eeliseid. Mõningaid tehnoloogiaid kasutatakse osadele inimestele vastuvõetamatutel viisidel, või kaasnevad nendega kas ootamatud või lausa soovimatud tagajärjed. Samuti on mistahes tehnoloogia alati osadele inimestele, loomadele, taimedele, põlvkondadele või eesmärkidele kasumlikum, kui teistele. Kui nüüd vaadelda tehnoloogiat ja inimeste mõju sellele eraldiseisvana, siis ei pruugigi selliseid küsimusi esile kerkida.

Sellest tulenevalt on enne iga uue tehnoloogia loomist vaja põhjalikult kaaluda selle eeliseid ja probleeme. Samal ajal tuleb ka teadvustada, et isegi tehnoloogia mõistuspärase kasutamisega võivad kaasneda ootamatud tagajärjed ning et need ei pruugi ilmenda isegi aastakümnete jooksul. Seetõttu võidakse otsustada, et igasugust uut tehnoloogiat ei maksagi tegelikult luua, näiteks inimeste kloonimist. Võib otsustada ka vastupidiselt, et isegi osade arvamusgruppide vastuseisust hoolimata tuleb mingit tehnoloogiat kõrgema hüvangu nimel arendada. Igal juhul on otsus inimeste endi teha.