Lumikatte paksust määratakse lumelattide abil, ühikuks on sentimeeter. Kuna lumikate ei ole alati ühtlane, kasutatakse tavaliselt kolme lumelatti. Need on paigutatud 10-meetrise küljepikkusega võrdkülgse kolmnurga tippudesse (joonis 1). Lattide skaalaks on sentimeeterjaotus, mis peab olema loetav vähemalt mõne meetri kauguselt. Kirja pannakse kolme lati lugemid eraldi, lisaks nende põhjal arvutatud keskmine lumikatte paksus. Lumelatte loetakse nii, et silmad on võimalikult lumepinna lähedal (vajadusel kummardades).

Lumelattide valmistamisel tuleks arvestada, et latid peab saama vähemalt 40-50 sentimeetri ulatuses maasse lüüa. Maasse löömise hõlbustamiseks on hea lattide üks ots teritada. Teritatud otsast umbes 50 cm kaugusele tõmmatakse nulljoon, mis lati paigaldamisel jääb maapinnaga tasa. Nulljoonest ülespoole märgitakse sentimeetrid. Piisab kahe sentimeetri vahega jaotustest ja nelja sentimeetri vahega numbritest (joonis 2). Lumelati nummerdatud osa pikkus võiks meie oludes olla umbes meeter (ametlikult on Eestis mõõdetud kuni 90 sentimeetrist lumikatte paksust).

Lumelatid peaks paigaldama võimalikult lagedale kohale, eriti sobiv on põld või niidetud rohuga heinamaa. Puude ja hoonete lähedus ei ole hea, kuna tuisuga hakkavad sellistes kohtades tekkima hanged. Lattide asukohad saab paika mõõta 10 meetri pikkuste nööride abil. Lattide maasse löömiseks sobib kõige paremini suur puuhaamer. Jälgige, et latid oleks võimalikult vertikaalselt ning et nende nulljoon jääks maapinnaga tasa. Latid peaks paigaldama septembris või oktoobris. Aprilli lõpus võib lumelatid ära võtta ja suveks kuivama panna.