Retroflektiivse käitumisega inimene pöörab oma tunded sissepoole selleks, et mõjutada oma ümbrust. Tema teistele suunatud käitumine on minevikus olnud edutu ja nüüd pöörab ta selle iseenda vastu. Retroflekteerija teeb endale seda, mida ta tahaks teha teistele. Retroflekteerija teeb endale seda, mida ta tahab, et teised (või tema ümbruskond) teeksid temale. Näiteks: kui inimesel on introjekt: „Ma ei tohi kunagi vihastada, vihastamine on halb". Kui ta saab teadlikuks oma vihast, siis võib ta karistada iseennast selle eest, et on vihane. Selleks, et hoida ennast tagasi ja mitte väljendada oma viha, peab ta pingutama oma lihaseid, mis tahaksid väljendada seda „halba" tunnet (hammaste kokkusurumine, käte rusikasse surumine, pinnapealne hingamine jne). Ja kui ta ikkagi tunneb viha, siis tunneb ta ennast süüdi olevat ja karistab ennast selle eest.

Vaadelgem veel üht näidet: Inimene lohutab ennast kallistamise, paitamise või õõtsutamisega, kui tegelikult väga vajaks lohutust teistelt inimestelt, eriti sõpradelt. Üks osa temast ei otsi oma vajaduste rahuldamist väljastpoolt, vaid pöördub iseendasse, et saada vajalikku toetust. Ta peatab end ümbrusega kontakti otsimisel. Võibolla teeb ta seda sellepärast, et kardab äraütlemist.

Retroflekteerijat on kerge ära tunda tema keelekasutusest. „Ma teen endale pai...", „Ma sunnin ennast...", „Ma ei luba endal..." on nende tavalised väljendid.

Mahasurutud tunded võivad väljenduda psühhosomaatiliste sümptomitena. Võib öelda, et psüühilise kasvamise pidurdumine leiab endale füüsilise väljenduse. Retroflektsioon suure tõenäosusega avaldab mõju kehale. Teoreetiliselt on retroflektsioonist väga kerge vabaneda. Selleks on vaja ainult muuta reflekteeriva tegutsemise suund vastupidiseks: pöörata see seestpoolt väljapoole. Kui see õnnestub, siis organismi energia, mis oli siiamaani osadeks jagatud ja omavahel konfliktis, ühineb ja temaga on võimalik mõjutada keskkonda. Blokeeritud tunded saavad lõpuks väljendatud ja nad saavad lõpetatud.