Eesti omasõnad

Eesti omasõnades on pearõhk enamasti esimesel silbil ning rõhu valimine ei tekita vigu. Siiski on mõned rõhureeglid, mida võiks meeles pidada omasõnade hääldamisel.
iDevice ikoon Põhireeglid

I. Sõnarõhk on mõne sõnaosa (silbi) pingsam hääldamine. Häälduse intensiivsuse erinevuse tõttu tekivad sõnas pearõhk ja kaasrõhk.

II. Eesti keeles on rõhk sõna alguses.

    Näide 1. `tuleb, `mängib, `laulab

Tugevamalt hääldatud silpi nimetatakse rõhuliseks, teised on rõhuta silbid. Pikemates sõnades esineb ka kaasrõhuline silp. Kaasrõhk on tavaliselt paarituarvulistel silpidel (st kolmandal või viiendal silbil).

    Näide 2. ela`mine, otsus`tusi

Niisiis, eesti keeles on 1. silp enamasti pearõhuline, järgsilbid on kas kaasrõhulised või rõhuta silbid.

III. Kuigi eesti keelele on omane sõna alguse rõhutamine, esineb ka mõningast rõhu varieerumist. Rõhk oleneb osaliselt sellest, kus sõna lauses paikneb. Mõningatel juhtudel võib rõhk olla hoopis teisel silbil.

    Näide 3. a`rusaadavalt lihtne

IV. Eesti omasõnades võivad kaasrõhku kanda ka liited.

    Näide 4. tantsijan`na, lauljan`na (selle asemel võiks kasutada tantsijatar, lauljatar).


Eesti keeles on rõhk seotud veel teisegi prosoodilise vahendiga - vältega -, sest vältevaheldus saab esineda ainult rõhulises silbis. Rõhututes silpides välde puudub. Kaasrõhulistes silpides määratakse aga väldet vaid siis, kui kaasrõhk on vormimoodustuse jaoks oluline. Nii tuleb sõna õnnelik kolmandat silpi käsitleda III-vältelisena, sest selle sõna erinevates muutevormides on kolmandas silbis II ja III välte vastandus, nt õnne-liku : õnne-likku (Erelt, M., Erelt, T., & Ross, 2007). Välde on eesti keeles oluline ka seetõttu, et sellest oleneb nii intonatsioon – helikõrguste liikumine – kui ka rütm. Seepärast ongi vältevead eesti keeles häirivad.
iDevide ikoon Loe lisaks!
  1. Erelt, M., Erelt, T., & Ross, K. (2007). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  2. Hint, M. (2004). Eesti keele foneetika ja morfoloogia. Tallinn: Avita.
  3. Hint, M. (1998). Häälikutest sõnadeni. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  4. Muru, E. & Õispuu, J. (1996). Eesti keele praktiline foneetika. Tallinn: AS Pangloss.

« Eelmine | Järgmine »