Tehnoloogia asümmeetrilises sõjas
Ajakirjandusest võib palju lugeda ja kuulda, kuidas mõni äärmuslasest terrorist ennast keset rahvarikast paika, on selleks siis bazaar või mõni piiripunkt, õhku laseb. Siin tekib kohe küsimus, et kas inimelu väärtus on neil teine? Laskumata erinevate kultuuriruumide suhtumisse antud küsimuses, võib ka küsida et miks ühelt poolt inimelu väärtust meie mõistes kõrgelt ei hinnata, kuid teiselt poolt püüavad lääneriigid igat sõdurit peaaegu et paaniliselt kaitsta.
Üheks põhjuseks võiks lugeda
demograafiat - lääne ühiskonnas on perekond väike, lapsi vähe (keskmine
1 ja 2 vahel), iga laps on hindamatu väärtusega, ka kultuuriruum loeb
inimelu üheks suurimaks väärtuseks, mistõttu on isegi surmanuhtlus
paljudes riikides keelatud. Sellest tulenevalt on ka saadaolevate
sõdalaste arv piiratud ning kui tekivad konfliktis suured inimkaotused,
kasvab ka avalikkuse surve selle "jama" lõpetamiseks. Ehk, iga sõdur on
kõige olulisem vara, kuna iga uue spetsialisti koolitamine on
aeganõudev ja kallis ning toormaterjal ei pruugi olla alati kergesti
leitav.
Tehnoloogilise ülekaalu "katselaboriks" on hetkel käiv konflikt Afganistaanis, kus ühel pool on liitlasväed kõrgelt arenenud väljaõppe ja tehnoloogiaga - varustus ja selle kasutamine ning hooldamine - ja teiselt poolt meie mõistes tehnoloogilises mahajäämuses geriljad ja terroristid. Esmapilgul võiks ju lausa tunduda, et miks see probleem ikka veel püsib, kuna liitlaste poolt on oluline tehnoloogiline ülekaal?
Asümmeetrilises sõjapidamises vajaminevaid tehnoloogiaid kirjeldavad järgmised märksõnad:
- parem ülevaade ümbrusest (situational awareness),
- suurem ellujäämisvõimalus, väiksemad tervise- ning materiaalsed kahjud (survivability),
- soomustatud mobiilsus, turvalisemad liikurvahendid (protected mobility),
- täpne tuli vastase pihta (precision engagement) ning
- võimalikult väikesed kõrvalised kahjud (reduced collateral damage).
See tuleneb sellest, et sõdivad pooled ei taha lahinguväljal võrdsetel alustel näost näkku kohtuda. Lääneriikide vastaseks on tsiviilisikute sisse peituv ning sissitaktikat kasutav (lõhkeained, täpsed lasud, kiirrünnakud ja kurnamine) ja detsentraliseeritud (ei ole ühte ainsat peastaapi, mille hävides tegevus lakkaks) organisatsioon. Kuna vastane kasutab meie mõistes ebademokraatlikke ning -humaanseid võtteid, on nende hävitamine keeruline küsimus. Iga lääneriikide poolt tehtav viga on vastaspoolele oluliseks võiduks, kas sõjalises või propagandistlikus mõttes - on see siis nõrk konvoi kõrvalises kohas või purukspommitatud koolimaja.
Ka vastane lähtub samadest võtmesõnadest, kuid kasutab teistsuguseid lahendusi - lääneriikide sõdurite toimetamisi kajastavad informaatorid, eemalt lõhatavad pommid, täppistuli (so rünnakud varjatud positsioonidelt ja kaugemalt), varjumine tsiviilelanike sekka ja nende moodi välja nägemine. Ka rõhutakse rohkem psühholoogilisele sõjale - liitlasriikide sõdurite tegevuse kajastamine endale kasulikul moel. Seega küsimused on kummagi poole jaoks samad, lahendused erinevad, tulenedes sõdurite oskustest, väljaõppest ja saadaolevatest tehnoloogiatest ja nende rakendamise ideedest.
Üks artikkel The New York Times'is (http://www.nytimes.com/2010/02/18/world/asia/18marja.html?th&emc=th), mis käsitleb kirjutamise hetkel käivat liitlasriikide operatsiooni Moshtarak, eeskätt Talibani vastutegevust ja sellega põhjustatavaid probleeme. Tähelepanu maksab pöörata muutunud taktikale - varitsuste loomuse ja sihtmärkide muutused. Artiklist on näha ka kummagi poole kasutatavad tehnoloogiad, Talibani poolt kiired varitsused, pommid ja snaiprituli, liitlasriikide poolelt lahingkopterid, õhurünnakud, suurtükituli, luurevahendid jne.