• Suurus 70-100 nm
• Kapsiid kuubiline
• Välisümbriseta
• Genoom dsDNA

Adenoviiruse genoom on lineaarne ning kodeerib ligi 30 valku.

Adenoviiruse kapsiid koosneb 240 heksonist ja 12 pentonist. Pentonid koosnevad alusest ja jätkefiibrist, mis on tüübispetsiifilisteks antigeenideks ja adhesioonivalkudeks, samuti on nad toksilised makroorganismi rakkudele.

1- penton, 2 - hekson, 3 - genoom.

Adenoviirused võivad inimesel põhjustada:

• lüütilisi nakkusi (mukoepiteelirakkudel – suuõõne, ninaneelu, hingamisteede, seedetrakti);
• latentseid nakkusi (lümfoid- ja adenoidrakkudel), hiljem võib viirus reaktiveeruda.

Võib kujuneda vireemia ning viirus võib levida siseorganitesse (rohkem esineb seda immuunokompromiteeritud patsientidel).

Histoloogiline leid adenoviirusnakkuse korral: tihe tsentraalne tuumasisene inklusioon, mononukleaarrakkude infiltraat ja epiteelirakkude nekroos.

Antikehad on olulised paranemisel ja kaitsevad nakatumise eest sama serotüübiga. Rakuline immuunsus osaleb viiruse ülekasvu kontrollimisel.

Viiruse varased valgud aitavad viirusel hoiduda organismi immuunmehanismide eest – 19 kDa valk seostub MHC I raskele ahelale ja takistab selle jõudmist raku membraanile, takistades nii raku esitlemist; mitmed valgud takistavad TNF põletiku indutseerimisel.

Adenoviirus on üks paljudest viirustest, mis tekitab ülemiste hingamisteede viirusinfektsioone. Tüüpilisteks haigusnähtudeks on farüngiit, konjunktiviit, kaela lümfisõlmede põletik. Sageli kaasnevad palavik, peavalu, lihasvalu, nohu, köha.

Harvem esineb larüngiit, krupp, bronhioliit, pneumoonia. Võimalik on ka pikaaegse kuluga läkaköha-taoline haigestumine. Immuunkomprimeeritud patsientidel võib esineda süsteemne infektsioon (kopsupõletik, hepatiit).

Viirus levib respiratoorsel teel, aga ka käte kaudu või esemetega (sh käterätid, meditsiinilised instrumendid). Ohtlik võib olla vähekloreeritud basseinivesi.

Levikut soodustab asümptomaatilise infektsiooni võimalus, samuti viiruse võime persisteerida kurgus ja roojas mitu kuud. Nakatuvad peamiselt lapsed.

Viirus on resistentne kuivamisele, detergentidele, seedetrakti sekreetidele (hape, proteaasid, sapp) ja ka madalale kloori konsentratsioonile.

Kõige levinumad serotüübid on 1 ja 7.

Kasutatakse viiruse kasvatamist rakukultuuris (2-20 päeva jooksul tekib tüüpiline lüütiline reaktsioon koos iseloomulike inklusioonkehakestega), aga ka immuunmeetodeid (antigeenide määramist hingamisteede sekreedis IF ja ELISA meetodil), PCR analüüsi, elektronmikroskoopiat ja histoloogilist uuringut (rakkude tuumas on tüüpilised inklusioonid).

Spetsiifilist ravi pole. Vajadusel toetav ravi.

Suukaudne elusvaktsiin serotüüpide 4 ja 7 vastu oli kasutusel USA sõjaväeosades aastani 1999.