Adenoviirus
Adenoviirused
kuuluvad Adenoviridae sugukonda,
Mastadenovirus perekonda.
Hingamisteede infektsioone tekitavad serogrupid A,
B, C, D ja E.
Viiruse nimi tuleneb sellest, et esimest korda
leiti teda adenoididest.
- Suurus 70-100 nm
- Kapsiid kuubiline
- Välisümbriseta
- Genoom dsDNA
Adenoviiruse genoom on lineaarne ning kodeerib ligi 30 valku.
Adenoviiruse kapsiid koosneb 240 heksonist ja 12 pentonist. Pentonid koosnevad alusest ja jätkefiibrist, mis on tüübispetsiifilisteks antigeenideks ja adhesioonivalkudeks, samuti on nad toksilised makroorganismi rakkudele.
1- penton, 2 - hekson, 3 - genoom.
Adenoviirused võivad inimesel põhjustada:
- lüütilisi nakkusi (mukoepiteelirakkudel – suuõõne, ninaneelu, hingamisteede, seedetrakti);
- latentseid nakkusi (lümfoid- ja adenoidrakkudel), hiljem võib viirus reaktiveeruda.
Võib kujuneda vireemia ning viirus võib levida siseorganitesse (rohkem esineb seda immuunokompromiteeritud patsientidel).
Histoloogiline leid adenoviirusnakkuse korral: tihe tsentraalne tuumasisene inklusioon, mononukleaarrakkude infiltraat ja epiteelirakkude nekroos.
Antikehad on olulised paranemisel ja kaitsevad nakatumise eest sama serotüübiga. Rakuline immuunsus osaleb viiruse ülekasvu kontrollimisel.
Viiruse
varased valgud aitavad viirusel hoiduda organismi immuunmehanismide eest – 19
kDa valk seostub MHC I raskele ahelale ja takistab selle jõudmist raku
membraanile, takistades nii raku esitlemist; mitmed valgud takistavad TNF
põletiku indutseerimisel.
Adenoviirus on üks
paljudest viirustest, mis tekitab ülemiste hingamisteede viirusinfektsioone.
Tüüpilisteks haigusnähtudeks on farüngiit, konjunktiviit, kaela lümfisõlmede
põletik. Sageli kaasnevad palavik, peavalu, lihasvalu, nohu, köha.
Harvem esineb larüngiit,
krupp, bronhioliit, pneumoonia. Võimalik on ka pikaaegse kuluga
läkaköha-taoline haigestumine. Immuunkomprimeeritud patsientidel võib esineda
süsteemne infektsioon (kopsupõletik, hepatiit).
Viirus
levib respiratoorsel teel, aga ka käte kaudu või esemetega (sh käterätid,
meditsiinilised instrumendid). Ohtlik võib olla vähekloreeritud basseinivesi.
Levikut
soodustab asümptomaatilise infektsiooni võimalus, samuti viiruse võime
persisteerida kurgus ja roojas mitu kuud. Nakatuvad peamiselt lapsed.
Viirus
on resistentne kuivamisele, detergentidele, seedetrakti sekreetidele (hape, proteaasid,
sapp) ja ka madalale kloori konsentratsioonile.
Kõige
levinumad serotüübid on 1 ja
7.
Kasutatakse
viiruse kasvatamist rakukultuuris (2-20 päeva jooksul tekib tüüpiline lüütiline
reaktsioon koos iseloomulike inklusioonkehakestega), aga ka immuunmeetodeid
(antigeenide määramist hingamisteede sekreedis IF ja ELISA meetodil), PCR
analüüsi, elektronmikroskoopiat ja histoloogilist uuringut (rakkude tuumas on
tüüpilised inklusioonid).
Spetsiifilist
ravi pole.
Vajadusel toetav ravi.
Suukaudne
elusvaktsiin serotüüpide 4 ja 7 vastu oli kasutusel USA
sõjaväeosades aastani 1999.