Eutrofeerumine ja akvakultuurid

ehk -

Kalakasvatuste hukutav mõju

Akvakultuurid on järjest olulisemad toidu allikad, vastavalt põllumajanduse võimaluste ammendumisele ja Maa elanikkonna suurenemisele.

Akvakultuurid on eriti olulised loomse proteiini tootmisel ja maades, kus toiduainete defitsiit on suur.

• Tööstusmaades on suurim osakaal soomuskalal
• Mujal on olulised ka makrovetikad, karbid ja koorikloomad (krevetid)

Eutrofeerumise seisukohalt võib akvakultuuride mõju ulatuda seinast seina. Makrovetikate ja karpide kasvatamine viib veekogust toitaineid välja ja põhimõtteliselt vähendab eutrofeerumist küll väga vähe, aga ikkagi õiges suunas. Vähemalt ei soodusta see eutrofeerumiset.

 Diametraalselt erinev lugu on soomuskala kasvatustega. Soomuskalu söödetakse jõusöödaga, mis on pungil kergesti lagunevat orgaanilist ainet, lämmastiku ja fosforirikkaid ühendeid. Isegi kui kalad söövad ette visatud sööda 100% effektiivsusega, läheb ainult max. 25% jõusöödas olevast ainest ja energiast kalade biomassi -- ülejäänu läheb väljaheidetena veekogusse. See söötmise effektiivsus kätkeb endas karmi tõde eutrofeerumise jaoks. 

 Selles teemas tutvume kalakasvatuste mõjuga üldiselt ja lõpuosas on teravdatud tähelepanu alla Läänemeres, Ahvenamaa saarestikus paiknevad lõhekasvatused ning nendest lähtuv reostus.

 

Selle teema jaoks palun läbi töötada kursuse põhimaterjalist peatükk 14: 'Maricultures and eutrophication', lk 186-194.