Akvakultuurid on lai mõiste.

 Eutrofeerumise seisukohalt on oluline, kas tegevuse käigus viiakse toitaineid veekogusse juurde (soomuskala, koorikloomad), või ainult eemaldatakse neid (makrovetikad, karbid). 

Soomuskala ja koorikloomi kasvatatakse tavaliselt kunstlikul, töönduslikult toodetud söödal
Meetodid on väga intensiivsed ja tööstuslikud ning mõju keskkonnale kohati väga tugev.

Makrovetikad ja karbid on ektensiivsem variant -- vajalikud ressursid hangitakse siis otse loodusest ja eutrofeerumisega pole palju tegemist -- pigem vastupidi -- tegevuse käigus eemaldatakse veekogust toitaineid, mis vähendab eutrofeerumist.

Suurem osa kalakasvatusi on veel magevetes (ca 57%), kuid rannikumere osatähtsus tõuseb järjest.

Rannikumeres ehitatakse uusi kalafarme järjest kaugemale merre - põhjuseks huvide konflikt rannaelanikega.

Sama kehtib ka koorikloomade farmide kohta troopilistes mangroovikasvatustes -- huvide konflikti tõttu rannakasutajatega tuleb neid järjest kaugemale merre rajada.

Soomuskalakasvatused.

Söödabaas tuleb töönduslikust kalapüügist. Püütakse küll väheväärtuslikumat kala, mis inimese söögilauale otse ehk ei jõuakski, kuid see mõjutab looduslikku toidubaasi.

Seoses soomuskalakasvatuste laienemisega on nõudlus kalasööda järele on viimastel aastatel tõusnud ca 30% aastas.

Ühe kg lõhe tootmiseks kulub ca 3.8 kg sööta. Maksimaalne aine ülekande efektiivsus on ca 20%. Ülejäänud läheb reostuseks!  Otsesemalt ja kaudsemalt.