Ekspordi toituahel ja mikroobne toituahel

Kui kõik muu on võrdne, sõltub eksport planktilise toiduahela effektiivsusest. Kõik muu tähendab siin näiteks eutofeerumise taset, pirimaarprodukstiooni taset, hüdrograafilisi tingimusi.

Kehvalt struktureeritud toiduahelaga kaasnevad suhetliselt suuremad kaod ja suurem settimine. S.o. ekspordi toiduahel. Näiteks madal planktilise koosluse mitmekesisus, valitseb lineaarne herbivoordne toiduahel.

Kui toiduahela kõik komponendid on maksimaalselt esindatud, sealhulgas mikroobne ling, on settimiskaod suhteliselt väga väikesed. Iga toiduahela lüli kasutab oma nishi võimalusi. Planktilise koosluse mitmekesisus on suur. Kõik toiduahela lülid hoiavad ressursse 'kinni'.

Parasvöötmes - kevadeti on toiduahel küllalt lihtne ja ka produktsioon on kõrge, valitseb ekspordi toiduahel.

Kevadõitsengu järgselt areneb välja keerukas ja mitmeosaline toiduahel ja koad vähenevad.

Settimine on väga ‘episoodiline nähtus’. Suur osa aastasest settimisvoost leiab aset loetud päevade päveade jooksul keadõitsengu lõppfaasis.

 

Pildidl -- herbivoorne ja mikroobne toiduahel.

Paremal, roheline -- toiduahela autotroofne osa.

Vasakul, kollane -- toiduahela herbivoorne osa. Herbivoorid söövad reeglina endast väiksemaid saakobjekte; rusikareegli järgi on sööja ja saagi suuruse vahekord 10:1. Seejuures herbivoorid ei piirdu autotroofse saagiga, vaid söövad kõike, mis on neist väiksem, sõltumata saagi toitumistüübist. Seega ei ole kollane komponent 100% herbivoorid, vaid pigem omnivoorid. Kõik toiduahela komponendid paratamatult eritavad lahustunud orgaanilisi aineid. Lahustunud orgaaniline aine ei ole herbivooridele ega ka autotroofidele kasutatav. See osa toiduahela energiast kipub kaotsi minema, kui mitte ... bakterid seda ei omastaks. Just bakterid kasutavad substraadina lahustunud orgaanilist ainet, tuues selle tagasi toiduahelasse. Bakteritest toituvad omakorda nanoflagelladid, nendest ripsloomad ja nendest mesozooplankton ning lõpuks tulevad kalad.

Toiduahela kõige lihtsam variant on lühike ja lineaarne: mikrofütoplankton -> mesozoplankton -> kalad.

Ilma bakteriteta oleks lahustunud orgaaniline aine toiduahela jaoks kadunud. Bakterid toovad selle tagasi mikroobse lingu kaudu. Paraku, läbi väga pika mikroobse lingu: bakterid -> nanoflagellaadid -> ripsloomad -> mesozooplankton -> kalad.

Toiduahela pikkus loeb väga palju. Igas toiduahela lülis kantakse edasi ca. 10% ainest ja energiast; ülejäänu respireeritakse süsihappegaasiks. Seega, mida pikem on toiduahel, seda väiksem osa ainest ja energiast jõuab toiduahela kõrgemate lülideni (mesozooplankton ja kalad).

Mida suurem osa primaarproduktsioonist respireeritakse tagasi süsihappegaasiks, seda vähem jääb ainet settimiseks, seda väiksem on eksport produktsioon ja e-suhe. Sellisel juhul toimib planktiline kooslus effektiivselt, kasutades kõik ressursid enda sees ära ja settimiskadudeks jääb vähe.

Kui meid huvitab kalatoodang, siis on effektiivne selline planktilise koosluse struktuur, kus on ülekaalus lühike mikrofütoplankton -> mesozooplankton -> kalad toiduahel. Siin jõuab maksimaalne osa primaarproduktsioonist kaladeni (ca 1% primaarproduktsioonist). Mikroobse lingu kaudu jõuab kaladeni (bakteritest alates) ca. 0.001% ainest.

---

 

Reaalselt looduses ei ole kunagi nii, et valitseb ainult herbivoorne toiduahel või mikroobne ling. Reaalsus on kombinatsioon mõlemast; üks või teine pool võib domineerida, s.t. planktiline aineringe võib kulgeda valdavalt ühe või teise raja kaudu. Kumma raja kaudu rohkem -- see määrab ära toiduahela kõrgemate osadeni jõudva energia ja aine hulga (proportsiooni võrreldes primaarproduktsiooniga) ja settimiseks jääva aine (ja eneriga) hulga.

Mida paremini on toiduahel struktureeritud (kõik komponendid on olemas), seda vähem jääb ainet üle settimiseks, seda väikesemad on settimiskaod. Seda vähem energiat saab bentiline toiduahel ja seda väiksem on oht hapniku defitsiidi tekkimiseks bentoses.