Settiv aine ei lange ühtse vaibana veekogu põhjale.

Orgaanilise aine settevoog on tugevam seal, kus produktsioon on suurem. Kord sette pinnale langenud, toimub orgaanilise materjali väga oluline horisontaalne ümberpaiknemine. Põhjalähedane vee liikumine (põhjahoovused) re-suspendeerivad kergesti lenduvat setet, transpordivad seda, ning see settib taas uues kohas.

Nii mere kui järvede põhja saab jagada:

• Erosiooni alad (valitsevad erosiooniprotsessid)
• Transpordi alad (valitsevad transpordiprotsessid)
• Sette akumulatsiooni alad (sete akumuleerub)

Väga peen sette fraktsioon, sh orgaaniline aines koguneb pikapeale just akumulatsioonialadele -- just need on ka alad, kus toitainete varu settes on suur ja kust toitained veesambasse vabanevad.

Erosiooni, transpordi ja akumulatsioonialade paiknemise määrab peaasjalikult põhja geo-morfoloogia, samuti hüdrograafia

Mida pikem on vee viibeaeg ja tugevam on stratifikatsioon, seda tundlikum on piirkond.

Mageveekogudes määrab stratifikatsiooni tugevuse peamiselt temperatuur (termokliini tugevus), riimveekogudes (e.g. Läänemeres) nii temperatuur kui soolsus (halokliin).

• Termokliin on temperatuuri kiire muutumise piirkond veesamba vertikaalsihis.
• Halokliin on soolsuse kiire muutumise piirkond veesamba vertikaalsihis.
• Püknokliin on tiheduse kiire muutumise piirkond veesamba vertikaalsihis.
  • Püknokliin võib olla tingitud soolsuse või temperatuur või mõlemi muutumsiest veesamba vertikaalsihis. Kui vees on püknokliin, nimetatakse sellist veesammast kihistunuks (kas soolsus, temperatuuri või mõlema kihistumine). Kui püknokliin puudub, nimetatakse veesammast hästi segunenuks (isegi kui mingit segunemist parasjagu ei toimu)
  • Kihistunud veesamba segunemiseks on vaja teha tööd. Tavaliselt on selleks töötegijaks tuul. Lained segavad veekihti, erodeerides püknokliini. Mida tuveam on kihistumine, seda rohkem tööd on vaja teha. Mida sügavamal on püknokliin, seda rohkem tööd on vaja teha. Teatud sugavuse ületades tuulel ja lainetel enam mõju ei ole.
  • Kihistunud veesammas on nagu kaks eraldi veekogu üksteise peal. Ainevahetus kahe kihi vahel on väga piiratud -- see käib diffusiooni kaudu, aga diffusioon on väga väga aeglane protsess. Tõhusam protsess on advektsioon või konvektsioon, aga need paraku läbi püknokliini ei toimi.

Eutrofeerunud veekogudes (sh. Läänemeres) võib bentiline P vabanemine ületada sissevoolu jõgedest.

P vabanemine settest on pea eranditult vetikatele hästi omastatava PO₄ kujul (erinevalt jõgedest, kus palju on orgaanikaga seotud fosforit, mis ei pruugi fütoplanktonile väga hästi kättesaadav olla)