Eutrofeerumine ja fütoplankton -- see on kogu kursuse üks kesksemaid teemasid.

Eutrofeerumine suurendab esmalt fütoplanktoni produktsiooni ja biomassi (eutrofeerumise primaarne tagajärg) ja sellest tulevad kõik teised hädad (eutrofeerumise sekundaarsed tagajärjed).

Hüdrobioloogia üks kesksemaid probleeme:

• kuidas toitainete kättesaadavus mõjutab fütoplanktoni sesoonset/ajalist dünaamikat
• regionaalset varieeruvust
• liikide suktsessiooni ja primaarproduktsiooni.

Veekogude produktiivsus varieerub looduslikult väga palju, vastavalt toitainete kättesaadavuse varieerumisele.

• Skaala ühes otsas on näiteks ultra-oligotroofne Sargasso meri. Või näiteks Vehemeri, mis on ka väga oligotroofne
• Teises skaala otsas on eutroofsed apvellingualad, millel põhineb suur osa globaalsest kalandusest

Toitainete kättesaadavuse suurenemine oligotroofsetes piirkondades suurendab produktsiooni ja toiduahela kõik lülid saavad sellest kasu (Vahemeri).

Inimpõhjustatud toitainetevoo suurenemine looduslikult eutroofsetes vetes võib aga viia ökosüsteemi tasakaalust välja (Läänemere juhtum).

Eutrofeerumise tagajärjed tulenevad seosest toitainete kättesaadavus - fotosünteesi intensiivsus

Selle teema jaoks palun läbi töötada kursuse põhimaterjalist peatükk 6: 'Eutrophication and phytoplankton', lk 89-96.