Eutrofeerumise peamine tagajärg bentilistele organismidele on orgaanilise aine juurdevoo suurenemine.

Pikas perspektiivis - mida suurem on orgaanilise aine settimine, seda suurem on ka orgaanilise aine setetesse ladestumine.

Setted on sellisel juhul orgaanilise aine depositsiooni kohaks.

Ladestunud orgaanilise aine hulk suureneb mitte niivõrd vaba hapniku ammendumise, kuivõrd olemasolevate teiste oksüdantide ammendumise tõttu, mis pidurdab anorgaanilist degradatsiooni.

Mida intensiivsem on orgaanilise aine settimine veekogu põhja, seda suurem on bentiline hapnikutarve, seda suurem osa orgaanilisest ainest jääb lagundamata. See lagundamata osa akumuleerub settesse ning tekivad väga orgaanikarikkad setted. 

Eutrofeerumise hoogustudes ja orgaanilise aine settimise suurenedes:

1. O₂ kontsentratsioon langeb ja aeroobse degradatsiooni osatähtsus langeb, anaeroobse osa tõuseb
2. Mn₂⁺, Fe₂⁺ ja H₂S red-ox protsessid liiguvad pinnakihile lähemale
3. Nitrifikatsioon ja denitrifikatsioon vähenevad ja lämmastik läheb settest veesambasse ammooniumina, mitte nitraadi või N₂ kujul
4. Settes olev raua varu redutseerub ja fosfor vabaneb settest veesambasse (eutrofeerumise positiivne tagasiside)
5. Kui kogu rauaoksiidide varu on redutseeritud satuvad sulfiidid settest veesambasse; moodustub valkjas matt sulfiidi oksüdeerivatest bakteritest. Heterotroofne degradatsioon toimib nüüd täielikult sulfaadi reduktsiooni kaudu.
6. Kui sulfiidide hulk ületab sette pinnal olevate bakterite vastuvõtuvõime pääsevad mürgised sulfiidid veesambasse. Sulfiidi keemilisest oksüdatsioonist elementaarseks väävliks tekivad piimjad väävlipilvekesed.
7. Metaani produktsioon settes võib viia gaasilise metaani mullide tekkimiseni, mis mulksatavad settest välja, seda veelgi segades ja veesambas O₂ vähendades (äärmuslik eutrofeerumine).