Kõige ilmsemad võimalused väljastpoolt traditsioonilist põllumajandust on biotehnoloogilised meetodid ja mere ressursside kasutamine

Mere ressursid on lisaks väga soodsa rasvhappelise koostisega. Omega-3 rasvhapped, mille defitsiit võib tekitada inimesel kõiksugu terviseprobleeme, sh. südame ja veresoonkonna, aga ka vaimseid probleeme.

Hetkel tuleb vaid väga väike osa inimkonna toidubaasist ookeanist:

• FAO statistika järgi - ainult 1% inimkonna toiduga omastatud energiast ja 5% proteiinidest tuleb merest (kalandus ja kalakasvatus)

Kontrastiks - maismaa ja ookeani primaarproduktsioon on laias laastus võrdsed

• Järelikult - traditsiooniline viis mere produktsiooni kasutada inimese poolt on väga ebaefektiivne, võrreldes traditsioonilise põllumajandusega

 

 

 

---

Ookeani produktsioon on väga varieeruv nii ajas kui ruumis

 

• Ranniku apvellingu alad on väga produktiivsed, samas kui valdav osa avaookeanist on väga oligotroofne ja produktsiooni seisukohalt võrreldav kõrbetega
• Rannikualad on oma produktsioonilt kusagil vahepeal

Markantsete teoreetiliste arvutuste kohaselt (väga umbkaudu):

• Tuleb 50% globaalsest kalasaagist (soomuskala ja limused) apvellingu aladelt, mis moodustavad ainult 0.1% maailmamere pindalast
• Ülejäänud 50% tuleb rannikualadelt, mis moodustavad ca 10% maailmamere pindalast
• 90% maailmamere pindalast annab ainult < 1% kalasaagist

Põhiküsimus - kas selliseid produktiivseid ökosüsteeme saaks kunstlikult tekitada?

 

Joonis: põhilised ja kõige intensiivsemad apvellingupiirkonnad maailmameres.