Fosfor on üks põhilisi veekogude eutrofeerumist põhjustavaid elemente.

Fosfor on põhiline fütoplanktoni produktsiooni limiteeriv element mageveekogudes, aga ka mõnedes ookeani osades (hea näide on Vehemeri).

Läänemeres on teema oluliselt komplitseeritum. Botnia lahes ja Botnia meres loetakse fosforit fütoplanktoni produktsiooni limiteerivaks toitaineks. Läänemere muudes osades sõltub limiteeriv toitaine aastaajast ja piirkonnast. 

Sams, võib mõelda ka nii -- pikemas perspektiivis limiteerib õitsenguid põhjustavate sinivetikate kasvu Läänemeres fosfor, kuna lämmastiku fikseerivad nad õhust ise. Kui fosforit tuleb juurede -- fikseeritakse puudujääv lämmastik sinivetikate poolt ja varem või hiljem jõuab fikseeritud lämmastik kõigi organismirühmadeni. Ehk siis Läänemere eugrofeerumise baastaseme määrab ära just fosfor; lämmastiku varud 'kohandatakse' selle järgi lämmstikku fikseerivate sinivetikate poolt.

See on kena mõttekäik, aga eri teadlased on asjast eri meelt.

Sellele vaatamata on põhjust eriti hoolsalt jälgida, mis toimub Läänemeres fosforiringega, mis seda mõjutab ja kust fosfor veesambasse tuleb. Seda kogu praegune tsükkel kirjeldabki. 

Väga lühidalt:

Eutrofeerumine suurendab orgaanilise sestoni hulka vees ja samas ka selle settimist

Settinud orgaaniline aine laguneb sette pinmistes kihtides. Kui orgaanikat on palju (eutrofeerunud veekogu), siis muutb sete kiirsti anaeroobseks. Setete O₂ varu ammendumine vähendab setete toitainete kinnihoidmise võimet, mis tekitab positiivse tagasisideme ja eutrofeerumine hoogustub. Eriti suur muutus tekib fosfori kinnipidamisvõimes. Aeroobses settes püsib fosfor suhteliselt liikumatuna. Kuid kui keskkond muutub anaeroobseks, muutub fosfor hüppeliselt liikuvaks, läheb lahusesse, segatakse veesambasse ning see soodustab eutrofeerumist veelgi.

Tekib nõiaring.