Eutrofeerumine on 21. sajandi üks kõrvetavamaid globaalseid keskkonnaprobleeme. See hävitab meie veekogusid aeglaselt ning krooniliselt. Põhjused on olnud pikaajalised, sageli märkamatud. Akuutsete tajärgede ilmnedes on lahenduse leidmine üliraske.

Laias laastus võib eutrofeerumise teema teaduslikult (ja didaktiliselt) jagada kolmeks: 

1. saasteainete allikad
2. saasteainete transport
3. mõju keskkonnas ja tagajärjed. 

Eutrofeerumise teemade käsitlus on väga lai: atmosfääri füüsika ja keemia, põllumajandus, hüdroloogia, veekogude ökoloogia ja bioloogia, keemilised protsessid setetes. Sestap on võimatu olla ‘eutrofeerumise spetsialist’. Võib keskenduda ühele või mõnele teemale, kuid kogu probleemistiku integreeritud esitus on paras väljakutse.