• Ookeani produktsiooni kasutamine on praeguste tehnoloogiate juures ebatõhus, kuna kasutatakse kõrge troofilise tasemega organisme
• Kalakasvatuse perspektiivi vähendab samuti kalade kõrge troofiline staatus
• Võimalu nõiaringist pääseda oleks kui tarbitaks madalamaid troofilisi tasemeid.
• Fütoplanktoni ja zooplanktoni kogumiseks puuduvad aga head tehnoloogiad; omaette teema on maitseharjumused ja kultuuriline taust.
• Erandiks on makrovetikate kasvatamine ja kasutamine

Hüpoteetilised printsiibid, kuidas mere saagikust tõsta võiks:

• Kasutada herbivoorset zooplanktonit ressursina, sh. kopepoode ja krilli
• Bentiliste herbivoorsete/omnivoorsete loomade kasvatamine. Heaks näiteks söödav rannakarp Mytilus edulis
• Produktsiooni stimuleerimine kunstlikke apvellinguid tekitades
• Väetamine või olemasolevate toitaineressursside kasutamine
• Makrovetikate biomassi kasutamine

Teoreetiline skeem illustreerimaks zooplanktonil põhineva toidubaasiga kalakasvatust.   Võrreldes praeguse tehnoloogiaga, kus toidubaas põhineb esimese astme karnivooridel Kalatoodang võiks suureneda 10 korda!

Teatud mere piirkondades on herbivoorne zooplankton piisavalt arvukas, et teatud aegadel seda töönduslikult püüda

• Sama zooplankton on ka oluliseks toidubaasiks töönduslikult olulistele kaladele
• Kui zooplanktoni produktsiooni piirab toidubaas (fütoplankton), siis zooplanktoni väljapüüdmine vaid vähendab suremust ja töönduskalade toidubaas ei vähene
• Teine on lugu, kui zooplanktoni arvukust piirab temperatuur, advektsioon, etc
• Oluline - 10% herbivoorse zooplanktoni produktsioonist on võrdne kogu esimese astme karnivooride produktsiooniga

Zooplanktoni Calanus finmarchicus traalimine põhja Norras