Õitsengud esinevad ka inimtegevusest puutumatutes veekogudes

Vetikaõitsengud on aset leidnud juba geoloogilises minevikus. Selle kinnituseks on fossiilsete kütuste varud, nafta, gaas.

Kuidas sellised asjad tekivad?

Õitsengu lõppfaasis vetikarakud surevad ja settivad veekogu põhja. See tähendab väga intensiivset orgaanilise aine voogu setetesse (selle kohta loe lähemalt teemast 'Bioloogiline süsinikupump'). Seda orgaanilist süsinikku hakatakse bakterite ja algloomade vahendusel lagundama. Lagundamise käigus tarbitakse hapnikku. Kuna orgaanikat on palju (õitseng oli võimas), siis hapnik lõpeb setetes ja ka settelähedases veekihis. Tekivad anaeroobsed põhjakihid ja orgaanika lagundamine aeglustub oluliselt. Edasine lagundamine on anaeroobe ja aeglane (selle kohta loe lähemalt teemast 'Bentilised protsessid'). Suur osa orgaanikast jääbki lagunemata ja akumuleerub settesse. Pika aja jooksul, suurtel rõhkudel muutub see fossiilseks kütuseks. Misiganes detailid, põhimõte on ikka üks -- orgaanika juurdevool on suurem kui selle mikroobne lagundamine, orgaanika akumuleerub ja muundub.

Tänapäeval peame me katastrofaalseid tagajärgi ökosüsteemile tavaliselt tugeva inimmõju tunnuseks

On levinud paradigma, et kui tekib hapniku defitisiit põhjalähedastes kihtides, mis hävitab põhjaloomastiku ja kalad, või kui hukkunud kalad uhutakse massiliselt kaldale, siis on tegemist inimmõju manifestatsiooniga.

See võib nii olla, aga ei pruugi. Ning raske on midagi tõestada. Põhjusel -- et inimmõju on praeguseks hetkeks Maal sedavõrd üleüldine, pigem reegel kui erand, puutumatuid piirkondi ei ole, et mingit ökokatastroofi pelgalt looduslikuks pidada on juba kaunis raske.

Teine levinud arvamus on, et vetikaõitsengud on viimastel dekaadidel sagenenud ja intensiivistunud. Ka siin on tõe jälile arvatust raskem saada. Jah, inimmõju ja eutrofeerumine ilmselt soosib vetikaõitsenguid. Pigem nii, kui vastupidi. Medali teisel küljel on aga:

• ühiskonna teravdatud tähelepanu vetikaõitsengute vastu
  • ehk -- kui me ikka hoolikalt vaatame ja otsime, siis ka leiame rohkem õitsenguid. Samuti antakse õitsengutest rohkem teada. Kui enne jalutati roheliseks tõmbunud järvest õlgu kehitades mööda, siis nüüd teatatakse keskkonnateenistusse.
• paremad tehnilised vahendid õitsengute tuvastamiseks kui kunagi varem.

Kõik see võib tekitada petliku ettekujutuse õitsengute sagenemisest.

Kui otsida ilusaid näiteid, kus vetikaõitsengute sagedus ja inimmõju on käsikäes käinud, siis sobiks näiteks Tolo sadamaala, Hong Kongis (joonis all)

Inimasustus tõuseb ebaproportsionaalselt kiiremini rannikualadel. Inimesed kolivad sisemaalt rannikualadele elama. Mis tõstab reostuskoormust ja inimsurvet rannikualadele. Sagenenud vetikaõitsengud on üks selle tagajärgi. 

On meil vastupidiseid näiteid? Reostus väheneb ja  vetikaõitsengute sagedus väheneb?

Selliseid näiteid on vähe leida.  Mitmel  põhjusel. Esiteks  -- kui süsteem on kord ülemäärase koormuse tõttu paigast nihutatud (on leitud uus tasakaaluseisund), siis surve vähendamine ei vii tingimata süsteemi algessse seisu tagasi.

See on muideks kurb tõdemus, mida ei arvestata enamikus keskkonnaalases seadusandluses.

Üks vähestest positiivsetest näidetest  õitsengute vähenemise kohalt pärast reostuse vähendamist on  Seto Inland Sea (Jaapan). Seal on õitengute sagedus langenud 300 päevalt aastas ca 150le, millele eelnes reostuskoormuse vähendamine lahte 50% ulatuses.

Seitsmekümnendatel suurenes õitsengute sagedus järsult, lõpuks oli üks suur vetikaõitseng praktiliselt iga päev. Seejärel on asi 'konrolli alla' saadud, kuigi päris esialgest olukorda ei ole õnnestunud taastads.

Seto asub -- Jaapanis, vot sellises kohas:

See on 'klassikaline' näide, mida alati tsiteeritakse.