Vaatamata ponnistustele ja reostuse vähendamisele ei ole olulist edu Läänemeres märgata

 

• Võimallik, et liigid suudavad kasutada orgaanilisi aineid ja/või on süsteemi inerts väga suur, tänu vee pikale viibeajale
• Läänemere paharet, sinivetikas Nodularia spumigena suudab kasutada humiinainetes sisalduvat fosforit; lämmastikku fikseerib õhust.
  
  • Seega on rakse toitainetekoormust vähendades selle pahe vastu võidelda. Samas -- midagi muud inimesel ka arsenalis ei ole.

 

- arvatavalt on kuni 50% Läänemerre jõgedega tulevast üldlämmastikust seotud humiinainetega (org. N), mis on teatud piires kasutatav, kui vetikad oma eksoensüümidega vajalikud ligandid orgaanika küljest ära suudavad kaksata.

---

 

• Vetikatele kättesaadavad toitained (N, P) on seotud humiinainetega; see võib nii kaudselt kui otseselt soodustada vetikaõitsenguid, seda eriti vaguviburlaste osas (kes üldiselt on heade miksotroofsete võimetega). Puhkudel, kus lahustunud mineraalsete toitainete (nitraat, fosfaat, ammoounium) kontsentratsioonid on väga väikesed, on selline strateegia ja võimekus suureks eeliseks konkurentide ees.
• See võimekus võib tähendada ka õitsengute intensiivistumist kui:
  • humiinainete juurdevool rannikumerre suureneb. Kuidas see võiks juhtuda? Aga näiteks siis kui sademeid on rohkem -- suureneb jõgede vool maismaalt rannikumerre ja sellega seoses kantatkse ka rohkem humiinaineid. Kliimamuutus (soojenemine) võib Läänemere piirkonnas tähendada suurenenud sademeid.

Üleval on näidatud katsed vaguviburlasega Prorocentrum minimum (mis muideks, on toksiline liik). Kasvatades seda laboris söötmetel kuhu on lisatud lisa mineraaltoitaineid (+N, +P, +NP) ja humiin+fulvohappeid (HFA). +NP (lisatud nii N kui P mineraalne allikas) ei ole humiinainetel mingit mõju, sest toitainete limitatsiooni ei ole. +P on suure mõjuga -- ehk -- humiinainetest saadakse lämmastikku. Vahe on ka kontrolliga -- mis näitab, et humiinainetel on üleüldine positiivne mõju. A -- rakkude kasvukiirus; B -- rakutihedus

 

---

Looduslikud humiinained, mis pärinevad metsa ja põllumaadelt, võivad soodustada õitsengut põhjustavate vetikate arengut.

 

Alumisel joonisel on kolme vaguviburlase (dinoflagllaadi) ja kolme ränivetika kultuuri kasvukiirused, kui söötmetele on lisatud 20%  jõe vett, mis voolab kas läbi (i) metsamaa, või (ii) põllumajandusliku maa. 

 Vaguviburlasi paistab metsast pärit humiinainetega rikastatud vesi enam soosivat, ränivetikad taas eelsitavad põllumajanduslike maade vett (rohkem ilmselt mineraalseid toitaineid).

Moraal on selline, et Läänemere kaitseks loodud regulatsioonid ja reostuskvoodid arvestavad ainult mineraalseid toitaineid. Jõgedega sissevoolavas vees on aga väga palju orgaanilise ainega seotud lämmastikku ja fosforit. Seda regulatsioonid ei arvesta kuid vähemalt osa sellest on bioloogiliselt hästi kättesaadav (osa, tõsi, refraktoorne).