Hea ja puhta põhjavee nappus on igal pool maailmas probleemiks.

Reostus võib olla:

• taimekaitsemürgid
• väetised
• naftatooted mis lekivad maaalustest mahutitest, etc.

Esmane hool on loomulikult joogivee pärast.

Veekogude lähedal satub reostus aga pinnavette, olles sellega atmosfäärse depositsiooni ja pinnavee voolu kõrval olulisemaid hajureostusallikaid.

Seda eriti oludes, kus järjest suurem osa inimkonnast asub elama rannikualadele.

Urbaniseerunud piirkondades on peamine oht põhjaveele orgaanilised ühendid (e.g. taimekaitsemürgid).

Maa piirkondades on selleks põllumajandusliku päritoluga nitraadid ja orgaaniline reostus (loomapidamise jäägid).

Orgaanilised ained lagunevad põhjavees, muutes selle omadusi ja kvaliteeti -- väheneb [O2].

Eriti aktiivsed on ranniku setted, kus mage põhjavesi puutub kokku soolase mereveega (‘maa-alused estuaarid’)

• Ulatuslikud sadenemis- ja lahustumisprotsessid
• Suured red-ox gradiendid
• Aeroobne oksüdatsioon
• Sulfaadi reduktsioon
• Metanogenees

 

---

 

Mageda põhjavee ja merevee kokkupuude on kahesuunaline protsess:

• Kui magevett (kaevudest) palju välja pumbatakse, tungib soolane vesi põhjavee horisontidesse, muutes põhjavee joogiks kõlbmatuks.

Vastasmõjud mageda ja soolase vee vahel maa sisemuses põhjustavad erinevaid keemilisi protsesse, pinnaseosakestele adsobeerunud ioonide vabanemist, muuhulgas raadiumi vabanemist.

• Viimast kasutatakse laialdaselt markerina põhjavee liikumise uurimisel

Joonis: Maaaluse estuaari (Waquoit Bay) skemaatiline läbilõige. Maismaa poolt tungib edasi hapnikuvaene, rauarikas, fosfaadiga reostunud põhjavesi. Maaaluses estuaaris, kokkupuutes hapnikuga mis pärineb rannikumerest, oksüdeerub FeII FeIII'ks. FeIII läheb sademesse ja seob suurema osa fosfaat ioonidest. Selles 'raudses eesriides' filtreerub välja suurem osa põhjavees lahustunud fosfaadist, ning ei pääse seetõttu rannikumerre. Lämmastiku osas sellised kaitsvad filtrid puuduvad.