Pärast teist maailmasõda oli Euroopa riikide valitsuste suund suurendada põllumajandustoodangut ja vähendada tootmiskulutusi

See sai toimuda ainult tootmise intensiivistamise teel:

• Mineraalvätiste intensiivsem kasutamine.
• Loomakasvatuse koondumine suurfarmidsse

Põllumajanuse keskkonnamõjusid praktiliselt ei arvestatud.

Sõjajärgselt oli põhiline elanikkond ära toita, ja --- odavalt.

Pikapeale (vastavalt heaolu kasvule) muutusid põllumajandusest tingitud keskkonnamõjud poliitilisel areenil järjest olulisemaks.

---

Uued eesmärgid

Kokku tulid mitmed rahvusvahelised komisjonid:

• OSPAR e. Oslo-Pariis Komisjon
• HELCOM e. Helsingi Komisjon

HELCOM otsustas:
Aastaks 1995 tuleb toitainete voogu Läänemerre vähendada 50%
(ja ei tea kust see 50 võeti?)

Pikapeale sai selgeks, et 50% eemärk ei ole reaalne.

Selgeks sai ka toitainetevoogude mõõtmise keerukus.

---

Üht-teist toitainete koormuse vähendamise osas siiski saavutati. Allolev pilt Norrast -- põhiliselt vähenes reostus punkreostusallikatest. Erit munitsipaalheitveed. See saavutati veepuhastusjaamade laialdase rajamisega. Hajureostus põllumajandusest ei ole praktiliselt vähenenud!

---

Põllumajanduse osa vee kvaliteedi halvanemisel

Põllumajandus on üks suuremid pinna- ja põhjavete reostaja:

• Muldade erosioon
• Taimekaitsevahendite sattumine vette (NB! see ei puuduta eutrofeerumist)

Peamiselt kaks põllumajandusliku reostuse viisi:

• Punktreostusallikad
  • Suurfarmid, sõnnikuhoidlad
• Hajureostusallikad
  • Biogeenide sattumine põldudelt veekogudesse

Hajureostus ongi praegusel ajal põhiline probleem, sest:

• seda on raske mõõta
• seda on rakse vähendada

Väga laias laastus: põllumajanduse osakaal arenenud maades veekogude eutrofeerumisel on suurusjärgus 70%