Rannikupõhja allikate tuvastamine ei ole lihtne.

Kõige intuitiivsem on kasutada soolsust.

• Ookeani vesi on ca 35 psu.
• Magevee sissetung põhja kaudu on nähtav soolsuse alanemisena põhjalähedastes kihtides.
• Soolsust on aga okeanograafias suhteliselt lihtne mõõta ja need mõõtmised on väga täpsed. Paraku ei ole soolsust (erinevalt näiteks temperatuurist) võimalik kaugseire korras kaartistada.
• Soolsuse anomaaliad on kasutatava ainult tugevate allikate olemasolul; hajus magevee imbumine soolsuse signaali ei anna

On kasutatud ka temperatuurisignaali - temperatuuri-anomaaliaid:

• Põhjavee temperatuur on küllalt konstantne kogu aasta vältel.
• Temperatuurierinevus pinna ja põhjavee vahel suureneb vastavalt pinnavee soojenemisele või jahenemisele
• Suvel tähistab allikakohti külm temperatuurianomaalia, suvel soe anomaalia.
• Siin on kasutatud ka pinnavee temperatuuri kaugseiret.

Kaasajal on kõige lubavamaks meetodiks keemilised markerid, nii looduslikud, kui eksperimentaalselt manustatud. Järgnevas lõigus spetsiifilisemalt looduslikest markeritest -- raadium ja radoon ...