Aasta 1948. Esmakordselt oletati, et SO₄^2- suurendab P kättesaadavust.

Fe ja SO₄^2- omavahelised interaktsioonid mõjutavad oluliselt P ringet sulfaadi rikastes ja vaestes keskkondades.

Fe(III) oksiidid (ka väga stabiilne kristalliline vorm) redutseeritakse sulfiidide poolt, mis moodustuvad sulfaadi bakteriaalse redutseerimise tagajärjel. Tekib FeS₂.

Fe(II) sadeneb sette pooriveest kokkupuutel FeS’ga.

Fe(II) reageerides H₂S’ga (mis tekib sulfaadi bakteriaalse redutseerimise produktina), moodustub taas FeS₂.

Fe ja S koos sadenemine viib püsiva FeS ühendite tekkeni, mis mattuvad lõplikult settesse. FeS mineraalidel on vilets P adsorbeerimise võime

Selle tulemusena väheneb Fe(II) voog settest välja, takerdub Fe(III) kihi moodustumine sette pinnale ja omakorda P adsorptsioon Fe(III) poolt.

 

---

Tänu FeS mineraalide moodustumisele on samade hapniku hulkade juures lahustunud Fe:S suhe mageveekogudes kõrgem kui riimvetes ja meres.

 

Tingimuste hapnikurikkaks muutudes seob uuesti tekkinud kolloidne Fe(III) oksiid veest fosfori

Mere setetes seotakse P vähem effektiivselt ja suur hulk fosforist jääb lahustununa vette

Oletatakse, et Fe:P suhe sette poorivees määrab mis saab fosforist:

• Fe - P komplekside tekkimiseks peaks Fe:P molaarne suhe olema 2 või rohkem. Kui suhe on < 2, on rauda liiga vähe, et siduda kogu lahustunud fosforit.

 

Anaeroobetes tingimustes on mere setetes Fe:P suhe < 2. Mageveekogudes (v.a. väga lubjarikkad järved) alati > 2

SO₄^2- rikastes vetes võib madal Fe(II) kogus tingida vähese Fe(III) oksiidide moodustumise. Vähene Fe(III) suudab siduda ainult osa settest vabanevast fosforist, olgugi, et veekiht on hapnikurikas.

See võib osaliselt seletada, miks järvede primaarproduktsioon on reegline P limiteeritud ja meri N limiteeritud

---

Joonis: Skemaatiliselt: raua (Fe), väävli (S) ja fosfori (P) ringe sulfaadi (SO₄^2-) vaeses (A) ja sulfaadi rikkas (B) veekeskkonnas.