Planktoni ökoloogiline aspekt

• Räni (DSi) kontsentratsioonide langus viib struktuursete muuusteni fütoplanktoni liigilises ja funktsionaalses struktuuris.
  
  • ränivetikate osatähtsus langeb
  • selle arvel suurenem räni mitte vajavate vetikate osakaal
  • paraku on sageli just viimased probleeme põhjustavad
    • näiteks vaguviburlased (rohkem ooekanis), millest paljud põhjustavad toksilisi õitsenguid (red tide)
    • näiteks sinivetikad (rohkem magevees), mis on kurikuulsad massiliste toksiliste õitsengute põhjudatajad
  • samas kui ränivetikad on üldjuhul nn 'soovitatav' planktiline rühm
• Muutused planktilise toiduahela struktuuris
  • Ränivetikaid loetakse kanooniliselt suhteliselt heaks toiduobjektiks herbivooridele
  • Ränivetikaid asendada võivad vaguviburlasedon nii ja naa -- sõltuvalt liigist
  • Ränivatikaid asendada võivad sinivetikad on üks halvemaid toiduobjekte üldse herbivooridele
• Kõik see -- mõjutab ka toiduahela ülemisi lülisid, ehk siis kalandust
  • Ränivetikate rikkad piirkonnad on üldiselt tuntud oma rikkaliku kalanduse poolest
  • Ränivetikate allakäik rannikumeres ohustab ilmselt pikas perspektiivis kalasaake.

Globaalselt lotakse ränivetikate jaoks limiteerivaks kontsentratsiooniks ca. 2 µmol L^-1

Piirkondades, mis on ränivetikate jaoks sobilikud, on ränivetikate proportsioon fütoplanktoni koguhulgast üsna suur. Juhul kui DSi ei limiteeri ränivetikate kasvu.

 Kui aga räni langeb < 2 µmol L-1, hakkab ränivetikate proportsioon langema. 

All on selle kohta üks klassikalisemaid ja enim tsiteeritud skeeme (Egge ja Aksnes 1992), see on empiiriline tulemus, ei põhine mingitel arvutustel ega modelleerimisel. Piir 2 µmol L-1 on muidugi 'kunstlik', paljud ränivetikad ei suuda räni omastada juba oluliselt kõrgematel kontsentratsioonidel, mõned ilmselt suudavad natuke ka madalamatel.