Läänemeres tekitavad probleeme kaks sinivetika liiki, mõlemad on niitja ehitusega ja suudavad fikseerida õhulämmastikku. Mõlemad armastavad sooja vett ja põhjustavad kõrgeid biomasse Läänemere keskosas kesk- ja hilis-suvel.

Mõlemad kerkivad vaikse ilmaga veepinnale ja siis on neid pinnaakumulatsioone näha nii lavalt kui lennukult kui satelliidilt. Kui nüüd õrn tuuleõhk need pinnakogumid randa lükkab, tekib rannas kogutav pöga, mis võib inimesi suisa paanikasse ajada. Tuleks siiski meeles pidada, et see lagunev vetikamass on tekkinud avamerel.

Tähelepanuväärne ja oluline -- vetikalaigud veepinnal! Vetikadi ei ole homogeenselt vees vaid moodustavad suhteliselt diskreetseid laike. 

... ja mõlemad liigid asustavad meelsamini Läänemere keskosasid. Rannaäärsetel aladel on veel üks liik juures - Anabaena. Ka see võib olla toksiline. Kuid ta eelistab magedamaveelisi kohti, seega rohkem ranna lähedal, kus on rohkem magevee mõju.

Kas sinivetikaõitsengud on Läänemeres sagenenud?

Raske ausat vastust anda. Sõltub ajaskaalast. Läänemeri on noor, jääajajärgne moodustis.

Siin on olnud perioode, mis ilmselgelt ei ole sinivetikate õitsengute jaoks sobilikud olnud.

On uuritud Läänemere setteid ja just sinivetikatele iseloomulike pigmentide jälgi setetest. Tuvastamaks -- kas õitsengud on sagenenud.

Jooniselt peaks selguma, et sinivetikaõitsengud on olnud Läänemere lahutamatuks osaks viimased 7000 aastat. Seega -- on tegemist Läänemerele väga iseloomuliku, loodusliku nähtusega.

Teisalt -- alates 60datest on sinvetikate pigmente setetes oluliselt rohkem -- mis langeb kokku tugeva antropogeense eutrofeerumisega Läänemeres. S.o ca 20 a hiljem kui käks massiliseks põllumajanduse intensiivistamiseks Läänemere valgalal. Settesüdamik on võetud Gotlandi süvikust.