Toitainekadude monitooring
Hajureostust on võimalik otseselt mõõta ja modelleerida.
Modelleerimine ei asenda kunagi mõõtmisi.
Mõõtmiseks ei ole ainuõiget metoodikat, pea igal valgalal tuleb see eraldi otsustada
- sõltuvalt valgala suurusest, topograafiast, kliimast, geo+hüdroloogiast etc.
See on kompromiss täpsuse, kulukuse ja lõpptarbija vajaduste vahel.
Korralikeks mõõtmisteks on vaja:
- Vee vooluhulki
- Toitainete kontsentratsioone selles vees
- Toitainete kadu ongi kahe eelneva korrutis -- lihtne!
- Tavaliselt käib vooluhulkade mõõtmine veetaseme ja sellega seostatud kohaspetsiifilise vooluhulga kaudu.
- Mõõtekoht võib olla kas looduslik voolusäng või spetsiaalne rajatis
- Loodusliku voolusängi puhul tuleb kohaspetsiifiline vooluhulk määrata kalibreerimise teel. Ikkagi on see ebatäpne e.g. voolusängi ebatasasuste tõttu, muutuva taimestiku tõttu, etc
- Ebatäpsused kalibreerimisel võivad põhjusada suuri vigu kohaspetsiifilise vooluhulga määramisel
- Pikaajaliste monitooringuprogrammide puhul katsepõldudelt on otstarbekas rajada püsirajatis
Allolevatel fotodel on kujutatud põllulappidelt tuleva reostuskoormuse mõõtmiseks ehitatud installatsioone. Põhiline on mõõta vee vooluhulki, mis põllult ära voolavad. Teine ülesanne on teatud ajaintervallide vahel veeproove võtta, millest toitainete kontsentratsioone mõõta.
Järgmine probleem on proovivõtustrateegia, mis peaks arvestama:
- Vooluhulkade muutusi
- Põllumajanduslikku praktikat, mis viib kontsentratsioonide muutusele äravoolavas vees
Toitainete kadu põldudelt on väga episoodiline protsess! Eriti käib see P kohta, vähem N kohta.
Kaod on ajas väga muutlikud, sõltudes lühiajaliselt e.g. vihmahoodugest
Punkt mõõtmine vs. voolu proportsionaalne mõõtmine.
Monitooringuprogrammid toimivad põhjamaades 1980ndate lõpust. Soomes 1962
Eestis ja Lätis 1994-1995. Suuresti tänu Skandinaaviamaade abile ja murele, et (i) meie põldudelt tuleb kohutavates kogustes reostust Läänemerre ja (ii) akadeemilisest huvist -- näha kuidas kolhoosliku põllumajanduskorra lakkamine mõjutab (vähendab?) toitainekadusid põldudelt.
Joonistelt näha erakordselt suured erinevused toitanete (üldlämmastik ja üldfosfor) kadude osas Norra ja Eesti ning Läti vahel.
Need erinevused ei ole ainult mineraalväetiste kasutamise hulgast tingitud .
Toitainetekadude vähendamisel on oluline ka koristatud saagiga põldudelt eemaldatud toitainete hulk. Mida suurem on saagikus (hektari kohta), seda rohkem toitaineid eemaldatakse saagiga (see mida soovima) ja vähem satub keskkonda reostama (põllumajanduse ebasoovitav kõrvalnähe).
Nõukogude ajal oli mineraalväetiste kasutamine Eestis ja Lätis ca 100 - 120 kg N ha-1, mis oli pea sama mis Põhjamaades, saagikus oli aga ca 2x väiksem. Hetkel kasutatakse Eestis palju vähem väetisis, aga võib arvata, et see suureneb tulevikus tublisti
© 2009 Kalle Olli