Toitainete kinnipidamine (retention)

S.o. biogeokeemilised ja hüdroloogilised protsessid mis ajutiselt või püsivalt vähendavad toitainete kannet jõgikonnas.

Toitainete kinnipidamisvõime on jõgikonniti väga erinev ja sõltub

• Veekogude troofsusest
• Sügavusest
• Vee viibeajast
• Toitainekoormusest
• Denitrifikatsioonist
• Temperatuurist, etc

Sõltuvalt tingimustest võib toitainete kinnipidamine ulatuda seinast seina.

Toitainete kinnipidamisvõime väljendub:

• Partiklilise aine ja sellega seotud N ja P settimine veekogus
• Toitainete omastamine planktoni ja makrofüütide poolt
• Aine biokeemiline ringe eri vormide vahel, mis lõpptulemusena võib viia aine püsiva kadumiseni, e.g. denitrifikatsioon

Tüüpilised näited:

• Rootsis keskmiselt - N kinnipidamine teel juuretsoonist rannikumerre - 48%
• Visla ja Oder jõgedes N kinnipidamine 50% ja 30%, P puhul  25-30%