Soontega taimede seas on õistaimed ehk katteseemnetaimed väga arvukas rühm. Ligi 250 000 õistaime seast võib leida nii tillukesi lemlikuid (Wolffia globosa), mis on vähem kui 1 mm läbimõõduga, kui ka hiiglaslikke 100 m kõrguseid eukalüpte (Eucalyptus regnans).

Enamik õistaimi on heitlehised - nende lehed varisevad igal aastal. Hõimkonda kuulub nii puid, põõsaid kui ka rohttaimi. Õistaimed on levinud väga laialdaselt, sest nad on hästi kohastunud temperatuuri, niiskuse ja teiste keskkonnatingimuste muutustega. Neid võib leida kuumast ja niiskest troopikast kuni külma Arktikani. Paljudest looduslikest liikidest on inimene aretanud uusi sorte, mida kasvatatakse põldudel ja aedades. Lisaks kultuurtaimedele on aia- ja põllumaade sagedased asukad ka umbrohud, mis samuti kuuluvad õistaimede hulka.

Õistaimed paljunevad suguliselt seemnetega*, kuid saavad paljuneda ka mittesuguliselt ehk vegetatiivselt erinevate taimeosadega. Sugulisel paljunemisel viljastab tolmutera munaraku emakas - seda nimetatakse tolmlemiseks. Tolmlemine toimub lindude, imetajate, putukate ja ka tuule abil, on ka isetolmlevaid liike. Viljastumisjärgselt moodustab emakas koos selles arenevate seemnetega vilja, nt. sarapuupähkel, ploom, tammetõru, õun. Õistaimed võivad paljuneda ka varre muudenditega, nt. kartulimugulad, iirise risoom, tulbi sibulad ja juuremugulatega (daaliad). Leidub taimi nt. tihe jõgikatk (Egeria densa), mis paljunevad vegetatiivselt nii edukalt, et veekogu koloniseerimiseks piisab väikese taimetüki sinna sattumisest.

Valdav osa Eestis kasvavatest õistaimedest on päriskaheidulehelised. Ka meie rahvuslill - rukkilill - kuulub nende hulka. Väga palju õistaimi kasvatatakse kultuurtaimedena toiduks ja silmarõõmuks. Paljud üheidulehelised (peamiselt kõrrelised) on kariloomadele söödataimedeks.