Vesiroosilised on ülemaailmse levikuga vee- ja sootaimed, millel on mitmeid kohastumusi seoses eluga vesikeskkonnas. Neil on pikarootsulised suured nahkjad ujulehed. Samuti on vartes, lehtedes ja seemnetes rikkalikult õhuruume. Õied on suured, üksikult varre otsas; õiekate koosneb 4-6 tupplehest ja paljudest spiraalselt asetsevatest kroonlehtedest. Tolmukad, mida on samuti arvukalt, asetsevad spiraalselt.

Meie jõgedes ja järvedes esineb kaks perekonda - kollaste õitega vesikupp (Nuphar) ja valgete õitega vesiroos (Nymphaea). Valgel vesiroosil (Nymphea alba) on Eesti looduslikest taimedest kõige suuremad õied, kuni 15 cm. Vesiroosile kuulub teinegi rekord, nimelt on tema veekogu põhja kinnituvad 3 m leherootsud pikimad Eesti taimede seas. Vesiroosi peetakse puhtuse ja kasinuse sümboliks. Kloostrites on kasutatud vesiroosiseemnete leotist abistamaks munkadel ja nunnadel kasinustõotust pidada.

Troopilistest vesiroosilistest on tuntuim Amasoonase jõgikonnas kasvav amasoonase viktooria (Victoria amazonica). Taime kuni 40 cm läbimõõduga valged või roosakad õied avanevad ainult öösiti ning õitsevad lühikest aega. Pärast õitsemist vajub õis vee alla, kus valmivad seemned. Lehed võivad olla kuni 3 m laiused, kanda kuni 45 kg raskust ja on vee pinnal püsimiseks erilise soonilisusega alaküljel.